Soovitused perele, kelle laps läheb esimesse klassi

• Tekitage uus rütm ja rutiinid: millal ärgata, kooliks valmistumine (riided, soeng, kooliasjad), pärast kooli tegevused (õppimine,huviringid, söömine), magamaminek. Püüdke koolilapse rütm ülejäänud pere elurütmiga kokku sobitada.
• Tegevuste järgnevuste eelistust on hea küsida lapselt, aga otsuse võiks teha koos. Näiteks alguses ei tea laps, kaua tal hommikul valmis saamine aega võtab ning mida üldse tegema peab (need asjad, mis on lasteaiast erinevad). Septembri alguses võib katsetada pikema ajaga ning kui on näha, et laps liigutab kiiremini, siis võib seda lühendada.
• Koolilapse vastutust oma asjade eest võiks järjest suurendada, aga olenevalt konkreetsest lapsest. Kui siiani on vanem lapse äratanud, talle riided valmis pannud, hommikusöögi serveerinud, siis nii võiks ka kooli puhul alustada. Koolikoti pakkimine nii nagu ka kooliriiete valmispanek võiks eelistatult toimuda eelmisel õhtul ning siin on lapsel hea kuulda vanema soovitusi, kuidas õiged asjad kaasa saaks. Näiteks vaata päevikust, mis esimene tund on ning pane õpik ja töövihik kotti, nüüd vaata järgmist tundi ja tee samamoodi. Riietumise puhul võiks koos vaadata järgmise päeva ilma ning vastavalt sellele riietus valida.
• Isegi kui esimeses klassis väga õppida ei anta, võib juhtuda, et tuleb ikkagi mingi tööleht lõpetada vms. Soovitav on vanematel õpetada lastele tegelema enne õppimisega ja siis hakata vaba aega veetma. Kui selliselt tegevused kokku siduda, siis soov nt õues mängida või multikat vaadata aitab tekitada motivatsiooni ära õppida.
• Õppimise hoolsust on vaja vanemal jälgida. Vajadusel saab lapse tähelepanu suunata vigadele või tegemata jätmistele või hoopis juhisest valesti arusaamise tõttu ülesande ebakorrektsele lahendamisele. Seda saab teha kriitikavabalt, suunavalt ning mitte ise lapse vigu parandades.
• Kuna koolis toimuv tekitab emotsioone, siis oleks väga tore, kui vanem võtaks aja ning vestleks lapsega vahetult pärast tundide lõppu, et mis rõõmustas ja mis kurvastas, mis üllatas või ehmatas, mis vihastas ja mis nõudis pingutust. Vanema roll on laps ära kuulata ja sellel hetkel lahendusi mitte välja pakkuda. Mitmed mured, mida laps vahetult jagab, võivad murena hajuda, kui kallis inimene need ära kuulab. Eriti abistav on kui vanem veel lapse jutu ja tunded ka kokku võtab: „Ma kuulen, et sul oli tore päev, aga matemaatika õpetajat kartsid, sest ta tegi ühe poisiga kurja häält.“
• Kui vanem on tööl ja laps üksi kodus, siis võib olla abistav internetilimiite nii sättida, et enne laps ära õpiks kui ta üldse netti saaks. 7-8a. aastaselt lapselt on vara eeldada sellist eneseregulatsiooni, et ta internetis toredaid tegevusi ei tee enne kui tal on õpitud. Samuti ei saa eeldada, et seal olles ta suudaks ennast ühel hetkel ise pidurdada, et siis nö kohustuslikke asju tegema hakata.
• Lapsel on vaja õppida õppima nt võta alul kõige kergem asi ja tee ära, siis on hea meel ning suurem valmidus ka raskemat asja pusima hakata. Oluline on võtta üks ülesanne korraga, vajadusel teha suurem ülesanne tükkideks ning iga max 30min (alguses ehk ka 10 minuti tagant teha nt 2-5-minutlisi pause. Pausiks sobib eriti hästi liikumine (hüppamine, jooks, tantsimine vms), sest see annab ajule hapnikku järgmiseks pingutuseks.
• Kuna lapse aju see osa, mis reguleerib muuhulgas tahtlikku tähelepanu suunamist ning keskendumist on ebaküps, siis ei tasu eeldada, et ta ise suudab kõike kooliga seonduvat meeles pidada ja õigel ajal õiges kohas olla. Ajaarvamine on paljudel esimese klassi lastel väga teistmoodi kui täiskasvanutel. Vanem saab aidata kujundades süsteemsust, rutiine, meeldetuletamise erinevaid vahendeid. Näiteks võib lapsel olla nimekiri asjadest, mis alati on vaja kooli võtta kirjutuslaua seinal ning rutiini osa asjade kokku panekul on seda lisaks päeviku tunniplaanile vaadata: õpilaspilet/ühistranspordikaart, natuke raha/pangakaart, pinal, telefon, koduvõtmed. Paljud vanemad harjutavad last kooliasjadega iseseisvalt toime tulema kuni 3.-4. klassini.
• Kui laps hakkab ise koolis käima, peaks temaga tee koos läbi käima ja siis lasta tal ka üksi sinna ja koju jõuda, ise turvalises kauguses teda saatmas.
• Esimesel kooliaastal ei peaks huviringidega liiale minema, mis tähendab, et esmatähtis võiks olla kooliga kohanemine ning sellest puhkamine ehk piisav vaba aeg. Loomulikult võib laps nt trennis käia, aga üle kahe korra nädalas läheb osadele ehk paljuks. Puhkamise alla läheb aeg, mil laps saab vabalt olla ehk ilma ajalise surveta olla nii, et ta ei pea tegutsema kellegi korralduste järgi ning teatud tasemel midagi tegema (õpetaja, treener).
• Hea on lapsele hiljemalt koolimineku ajaks õpetada selgeks paar rahunemistehnikat. Sageli on see seotud hingamise aeglustamisega, aga ka rahulik rütmiline käega põlvele patsutamine võib vajalikul hetkel nt tunni ajal rahustada. Konkreetseid mõtteid saab siit.
• Õppida on kõige parem stressivabas keskkonnas. Vanematele tähendab see seda, et tasub panustada enda tunnetega toimetulekule. Kui vanemad suudavad oma tunnetega ise toime tulla, siis on kergem lapse tundeid vastu võtta ilma neile tugevalt reageerimata.
• Teatud närvilisus, ärevus, liialdatud elevus, mure aga ka täielik muretus (mis võib paista üküskõiksusena) on kooli alguses normaalne. Kõik pereliikmed võiksid anda endale aega muutunud olukorraga kohaneda.

Kärt Kase
Psühholoog-pereterapeut