Turvakodusse jõudnud 10-aastane Helen: olin üksi kodus, ei käinud koolis. Mitte keegi ei tea, kus mu ema on

03.08.2026

„Lapsendada soovitakse tüdrukuid – arvatakse, et nendega on kuidagi lihtsam. Ja tahetakse imikuid. Viieaastane on juba suur inimene – teda ei taha keegi,“ ütleb Sotsiaalkindlustusameti teavitustegevuse ekspert Hanna Kangro, kelle töö ja eraelu on tugevalt läbipõimunud. Hannagi on imikuna lapsendatud.

„Lapsendada soovitakse tüdrukuid – arvatakse, et nendega on kuidagi lihtsam. Ja tahetakse imikuid. Viieaastane on juba suur inimene – teda ei taha keegi,“ ütleb Sotsiaalkindlustusameti teavitustegevuse ekspert Hanna Kangro, kelle töö ja eraelu on tugevalt läbipõimunud. Hannagi on imikuna lapsendatud.

90ndate keskpaik on möödas, ent millenniumini veel minna. Kinokassades üle Eesti on järjekord, et näha „Titanicut“, nagu Kadaka turulgi, et soetada tükike Hollywoodi unelmat – Leonardo DiCaprio pildiga T-särk.

Peagi algavad Eesti ametlikud liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga. Eurovisioonil kõlab „Keelatud maa“. Maarja-Liis on populaarne, kuid tema positsiooni on kõigutamas Spice Girls – Briti popkvintett, kes tinistab ära terve põlvkonna narmastega nabapluusides tüdrukuid.

Hanna on üks neist, äsja põhikooli alustanud fännidest. „Kümme-üksteist,“ pakub ta vanuseks.

Päev, mil Hanna saab teada, et tema peres on kohutav saladus, algab kui iga teine. Ainult et see saladus polegi nagu päris saladus (ega ka päris kohutav).

Koolis on parajasti vahetund. Ühed hüppavad keksu, teised vorbivad spikreid. Uimasest hommikust äratab kooliõe kurjakuulutav sõnum: „Ma tean su pere kohta midagi,“ paiskub õhku parastav pall. „Midagi väga jubedat.“ Ent selgitust ei järgne. Las praeb!

Ettekuulutus kohutab Hannat. Pressib südamele, kuni kujutlusvõime võtab üle.

Mida hirmsat ma teinud olen? Mida hirmsat on keegi teine teinud? Mis siis, kui mu peres on pätt, varas, mõrtsukas! Mis muu võiks olla nii halb, et seda pole võimalik isegi välja öelda?

Jõudes koju, räägib ta juhtunust emale.

Ema vastab, et ilmselt teab, millest jutt on.

Mina ei ole sind sünnitanud, kõlab tõde.

Milline kergendus, mõtleb laps.

„Ema selgitas väga toredasti, kuidas ta läks sünnitusmajja ja valis välja minu, pruunisilmse tüdruku. Tegelikult see muidugi niiviisi ei käinud, aga eks ta üritas pehmendada,“ meenutab Hanna.

Selgus, et ema oli tütrele lugu varemgi rääkinud, kuid tollal – nelja-viiesena – sai teadmine kõigest harilikuga talletatud. „Ilmselt nagu lapsel ikka – ühest kõrvast sisse, teisest välja,“ pakub ta. „Ja ega ma uuelgi katsel ema juttu sügavamalt protsessinud – esiteks vanuse tõttu, teiseks seepärast, et see oli kergendus. Ma tõesti mõtlesin, et äkki on meie suguvõsas mõni mõrtsukas,“ muigab ta. „Teadmises, et ema mind ei sünnitanud, polnud midagi hullu.“

Häbi sul olgu!

Alanud kevadel saab Hanna 40. Ta on avaldanud luuletusi, andnud välja romaani „Klaaslagi“ („Omamoodi teraapiline kirjutamine.“), hallanud kommunikatsiooni riigiasutustes ja NATO küberkaitsekoostöö keskuses. Viis aastat tagasi sündis tütar Maia.

Hiljuti asus Hanna tööle sotsiaalkindlustusametis (SKA), kus tema ülesandeks on asendusperedega seotud teavitustöö. Uus töökoht polnud niivõrd strateegiline plaan, kuivõrd saatus, tähtede joondumine, kuu seis, ütleb ta. Veel üks tõuge hakata otsima oma bioloogilisi vanemaid.

„Juhtusin hiljuti kuulama saadet, kus psühholoog selgitas, et tavaliselt on adopteeritud lastel – isegi kui nad ei tea, et on lapsendatud – mingid märgid, mille järgi nad tajuvad selle ära,“ räägib Hanna. „Hakkasin mõtlema, kas mul oli selliseid hetki?“ Vaid üksikud killud said teistsuguse tähenduse. „Kunagi küsisin emalt midagi raseduse kohta, millele ta reageeris kuidagi imelikult – ei tahtnud valetada, aga seletada ka mitte,“ meenutab ta, „aga sellist tunnet, et olen kuskil täiesti vales kohas, pole mul kunagi olnud.“

Hanna sündis aastal 1986.

„Ma ei kujutaks ette, et keegi siin kohvikus vaataks imelikult, kui ütleksin, et adopteerisin lapse,“ nendib ta. See poleks häbiasi, vaid auväärt tegu.

Tollal oli teisiti – enne sõrmus sõrme, siis kakuke ahju. Peremudel oli jäik. Ootused naiselegi rangelt paigas. 22, viimne taks! Kui läks õnneks, siis 26, lootus uus.

Millal siis pisiperet oodata on?

Eks ikka kohe!

Ja kui seda ei juhtunud, oli enamasti piinlik.

Mis naine see on, kes lapse kandmisega hakkama ei saa?

Keeled laksutasid, meeled ussitasid. Veel suurem häbi kattis lapsendamist. Mitte loori, vaid paksu vatitekina. Kui järelkasvu ei tulnud, vaadati viltu.

Keegi ju ei tea, kust need lapsed tulnud on. Kes on nende vanemad? Võite veel päris põrgulise koju tuua!

Hirmu külvati kui rukist.

Hanna ema oli toona tõeline mässaja – 40, üksik naine, võõras beebi vankris. „Meditsiiniliste põhjuste kohta ma küll ei tea, aga sain aru, et ema jaoks oli see otsus. Ta oli moodne naine, kes ei kohanud õiget meest, mispeale otsustas lapse üksi saada,“ räägib Hanna. „Eks mingi mehe oleks hädapärast ikka leidnud,“ naerab ta.

Toona oli reegel, et isegi kui lapsel isa „ei olnud“, pidi sünnitunnistusele nime kirjutama. Kuuldavasti said isaks paljud Jürid. „Midagi tuli sinna ju panna,“ muigab Hanna. „Minu ema oli lihtsalt ajast eest. Ei läinud seda teed, et saab suva-Jüriga lapse. Kuigi ma arvan, et eks ta ikka põdes. 40 ja teeb seda kõike üksi.“

By the way…

Hanna sündis Tartus. Sealt on pärit ka tema sünnivanemad. Kuna naise ema oli agronoom, kes suunati tööle Pirita lillekasvatuse näidissovhoosi, algas Hanna teadlik elu Viimsist. Ta meenutab, et nii harva, kui lapsendamine peres üldse jutuks tuli, oli see alati ümbritsetud ebamugavusega. „Jutud algasid või lõppesid lausega, et „ega sa ju ei taha oma vanemaid üles otsida?“. Mis sa selle peale kostad? Vastasin rutuga, et „muidugi ei taha“. Arvasin, et kuna see on nii suur tabu, siis pean seda edasi kandma. Mul oli suurepärane ema – tundsin, et võlgnen selle talle.“

Hanna räägib, et peagi võivad tulla muudatused seaduses, mis välistavad olukorra, kus inimene saab „kogemata“ teada, et on lapsendatud. „Praegu on nii, et kui su adoptiivvanemad sulle seda ei ütle, siis sa ei pruugigi kunagi teada saada. Tulevikus see loodetavasti muutub. Kuidas ja millisel kujul, on veel lahtine, kuid lapsendatul on õigus teada oma päritolu kohta.“

Viieaastane on juba suur inimene – teda ei taha keegi.

Seda, et mõni ema sugulane oleks temasse kuidagi põlglikult või teistmoodi suhtunud, Hanna ei mäleta. Küll aga on ta mõelnud, kui kummaline oli olla olukorras, kus kõik su ümber teadsid midagi, millest sul endal aimugi polnud. „Mäletan, kui olin 20ndates ja läksin koos sugulasega ööklubisse. Kogu selle kära ja tümpsu keskel otsustas ta mainida, et „by the way, kas sa ikka tead, et 5. mai pole su päris sünnipäev“. Küllap ta eeldas, et natuke joogisena on õige hetk teema jutuks võtta. Minu jaoks oli see ikka suur infopomm,“ muigab Hanna. „Aga no hard feelings, hea sugulane!“

Kevadelaps on ta edasi. Ainult et veerand aastat vanem.

Hanna pole ainus. Kuni 1995. aastani võis muuta nii lapsendatud lapse nime, sünnikohta kui ka sünnikuupäeva kuni kolm kuud hilisemaks. See oli n-ö lapsendamise saladus, seesama soov varjata piinlikku tõsiasja, et maimuke kärus pole enda liha ja veri. Hannal oli emaga ilus suhe. Kas teadmine, et ta pole sinu „päris“ ema, lendas erimeelsuste korral mõnikord ka lauale? „Korra ma tõesti plahvatasin,“ tunnistab Hanna. „Ütlesin midagi stiilis „võib-olla mu päris vanemad arvaksid nii…“ Mäletan ema pilku – tal olid pisarad kurgus. Aga tead, ma olin 15, keevaline. See juhtus üks kord ja ma väga kahetsen. Anname teismelisele andeks.“

Olgugi et emal ei olnud samasuguseid kastanipruune silmi, ühendasid neid tütrega armsad nöbininad.

“Saatuse tahtel olime sarnased.”

Kes sa oled?

Hanna ema suri viis aastat tagasi. Ka siis ei tärganud soov avada tolmunud laegast. „Mõtlesin, et kuidas ma ema tahtest üle astun?“ kirjeldab Hanna. „Mõttes karistasin oma bioloogilisi vanemaid – ju nad olidki halvad inimesed. Ma ei tahagi teada! Olin terve elu arvanud, et kui nad soovivad minuga kohtuda, siis küll teevad avalduse ja küsivad. Ja kui ei taha, siis miks peaks mina? Jumal nendega!“

Alles hiljuti sai Hanna teada, et tegelikult pole see nii lihtne. Avalduse saab esitada vaid laps ning vanemad annavad nõusoleku, kas soovivad temaga suhelda või mitte.

Samamoodi pelutas Hannat hirm pettumise ees: „Mul oli nii tore lapsepõlv, miks seda rikkuda?“ Need vähesed, kellega ta oli oma lugu jaganud, panustasid tulevikule – kui ise lapse saad, küll siis teada tahad. „Laps sündis, aga ei midagi,“ naerab ta. „Pigem distantseerusin veelgi enam. Miks peaksin huvituma kellestki, kes on teinud minu jaoks midagi seletamatut? Olin nüüd ema ja soovisin anda endast parima.“

Ent kusagilt – kogu matmise, hirmu, ebaõigluse ja vaikimise alt – hakkas kostma sosin, mis ei andnud rahu. Mis teeb minu taustast sellise patu, et pelgalt sellest mõtlemine peab olema piinlik? „Minu ema polnud ju midagi halba teinud. Vastupidi, ta oli head teinud! Võtnud endale lapse,“ mõtiskles Hanna.

„Kui ema suri, siis ma tõesti tundsin, et vastuseid otsima hakates rüvetan ta pärandit, mõtlemata kordagi, et see on minu elu. Inimlikult saan ju aru – ema võis võtta minu huvi reetmisena. Mõelda, et armastan teda kuidagi vähem, kui tahan teada oma juuri. Tegelikult pole siin küsimustki: mul oli üks ema, kes mind kasvatas ja armastas, aga kuskil on ka mu bioloogilised vanemad. Kellelt sain silmavärvi, iseloomu. Ma tahtsin teada.“

Laegaste avamine algas mõned kuud tagasi. Selgus, et lapsendamisel oli Hanna neljakuune. Ja et sündides oli tal hoopis teise kõlaga nimi. „Päris veider tunne,“ muigab ta. „Kuna mul on tumedad silmad, siis eeldasin, et ehk on minus slaavi verd, aga näed sa siis!“ Paberilt vaatas vastu eksimatult kohaliku kõlaga nimekomplekt.

Sulle on meil

Mõlemad Hanna vanemad on elus.

„Protsess on praegu sealmaal, et ühe vanemaga olen suhtlust alustanud, kuid kokku pole veel saanud,“ räägib ta. Sünniemale läkitas Hanna meili. Ei šokeerinud stiilis „tere, mina olen sinu tütar“, vaid tegi eraldi meiliaadressi, kust ei selgunud saatja nime ega ühtki teist isiklikku detaili. „Kui kohtume, siis tutvume,“ selgitab ta. „Helistada ma ei suutnud, tundus liiga personaalne.“ Isaga pole Hanna veel ühendust võtnud. Samm korraga.

Vastus kirjale tuli nobedalt. Omamoodi kergendus. Kuigi sünnivanemad olid andnud nõusoleku suhtluseks, võisid nad ju vahepeal ümber mõelda. Mõnikord hoiab tagasi hirm vaadata minevikule silma, teinekord häbi. „Bioloogiliste vanematega suhtlemine on nagu uue tutvuse loomine,“ tõdeb Hanna. „Sellest ei pea, aga võib kasvada sõprus. See ei kohusta mind millekski. Ma ei eelda midagi. Ma ei otsi endale uut ema. Tahan lihtsalt vastuseid.“

Hannal pole pettepilti, et kohtudes toimub kohene äratundmine. Ratsutamine päikeseloojangusse. „Olen maailma täiesti üksi jäänud. Isa polnud nagunii, ema on surnud. Aga oma laps kasvab. Temal on väga hea isa.“

Ta ei müstifitseeri eesootavat kohtumist. „Olen välja kujunenud isiksus, mul on oma väärtused ja vaated.“ Samamoodi neil. „Kui teeksin sama asja läbi teismelisena, oleksin ilmselt haavatavam, võib-olla usuksin rohkem hingesugulusse. Praegu ma seda usku ei ole,“ muigab ta. „Samas kunagi ei tea, mida elu toob. Ennekõike saan ma tuttavaks võõrastega, kellega jagan geene, ja võib-olla kuulen toredat infot oma juurte kohta. Tasakaalu ja rahu leian ehk ka. Ei tahaks niimoodi ära surra, et mingid asjad jäävad painama.“

Suur mure

Igapäevaselt tegeleb Hanna teavitustööga, mille eesmärgiks on leida kodu lastele, kes on sellest ilma jäetud. Asja traagikat ei kirjelda kõige mõjusamalt mitte numbrid ja aktid, vaid lapsed ise.

„Mina olen Helen. Lastekaitsetöötaja tõi mu eile turvakodusse. Ta rääkis, et sellist elu, nagu ma elan, ei tohiks ükski laps elada,“ algab kümneaastase tüdruku lugu.

Sarnaseid alguseid on SKA ürikutes liiga palju.

Heleni ema oli olnud paar päeva kadunud, kui õpetaja lastekaitsesse helistas. „Ma olin üksi kodus, ei käinud koolis. Mitte keegi ei tea, kus mu ema on. Mul on tema pärast suur mure,“ valutas laps südant.

Helen elas emaga väikeses, ühikat meenutavas toas. WC ja köök asusid pika, päevi näinud koridori lõpus. Helen pole kunagi ühtegi klassikaaslast külla kutsunud. Tal on häbi. „Minu ema joob palju. Lastekaitsetöötaja räägib, et ta joob, sest on haige. Ma ei saa sellest aru,“ ütleb tüdruk. „Emal pole ju palavikku, kuidas ta haige saab olla?“

Tihti tulevad koos emaga koju joomasõbrad, kes jäävad mõnikord mitmeks päevaks. „Ema unustab siis minu ära.“

Mõnel ööl pole kedagi külas, kuid siiski ei saa Helen uinuda. „Mul on selline tunne, et kohe juhtub midagi hirmsat. Ükskord juhtus kole asi ka, äkki sellepärast,“ pakub tüdruk. Ta leidis tänavalt kassipoja, tõi ta tuppa, võttis kaissu, jäi magama. Hommikul oli kass kadunud. „Ema rääkis, et kassipoeg kukkus öösel aknast välja.“

Selleks, et süüa saada, on Helen käinud tänaval pudeleid korjamas. Tema lemmikuks on kiirnuudlid. „Ma ei panegi neid alati vette keema, ka niisama süües võtavad nad söögiisu ära.“

Kirjeldust on keeruline lugeda, ilma et seest kraabiks, pitsitaks, lõikaks. Kurvastuseks pole see kabinetivaikuses valminud fiktsioon, vaid väikese inimese elu. Sarnaseid lugusid, julmemaidki, leidub igas Eesti alevis, külas, linnas, teab Hanna.

Peamine põhjus, miks lapsed n-ö süsteemi satuvad, on seesama hooletusse jätmine. „Vanematel on probleemid alkoholi või narkootikumidega, lapsel pole elementaarseid elamistingimusi, korter on külm, süüa ei ole, ema on kadunud,“ kirjeldab ta. Kuigi võiks arvata, et sõltlased on oma vanemlikest õigustest loobumisel altimad, on tegelikkus vastupidine – nemad näevad lapses võimalust alustada uuesti. Tihti see ei õnnestu. Kannatab laps, kel polnud võimalustki.

Helen ütleb, et vahel on emaga täitsa tore olnud. „Kunagi, kui väike olin, pidas ema mu sünnipäeva,“ meenub lapsele. „Oleme koos ka marjul käinud ja pärast turul marju müünud. Ema ütles, et oleme üks pere ja peame koos mõtlema, kuidas toiduraha saada.“

Kord oli kapis ainult jahu. „Ema teadis, et tegelikult saab ka jahust ja veest väga häid pannkooke, tuleb lihtsalt palju suhkrut panna. Pannkoogid tulidki head.“

„Ma siiralt arvan, et veresugulus on ülehinnatud,“ sõnab Hanna. „Jah, midagi sa oma vanematelt pärid, kuid ülejäänu tuleb keskkonnast, kus kasvad. Veri ei dikteeri lähedust ja läbikäimist. Seda ei peaks üle tähtsutama, eriti tänapäeval, kui peremudel on nii palju muutunud,“ viitab ta kärgperedele, kasuvanemlusele, samasoolistele paaridele.

Hiljuti käis Helen klassiõel külas. Ta oli seal terve päeva. „Kui klassiõe ema tuli koju, hakkas ta meile süüa tegema ja küsis klassiõelt, et kuidas tal matemaatika tunnikontroll läks, kas õppimisest oli ka kasu. Seal oli kuidagi nii rahulik ja hea olla. Ma ei tea, kas selliseid hooldusperesid on olemas.“

„Lapsel on vaja kedagi, kes tema eest hoolitseb. Kes on tema vastu hea,“ teab Hanna. „Muidugi, emaga on kõige parem, aga vahel on emal probleemid, millega ta tegelema peab. Seniks on laps hoolduskodus, turvalises kohas, kus tema eest hoolitsetakse. Kui emal hakkab parem, saab suhe taastuda. Selle nimel töö käibki – et laps ei kaotaks sidet oma vanemaga, kuid eelkõige, et lapse vajadused oleksid kaetud.“

Räbalateks

Kui laps ei saa oma sünniperes elada, leitakse talle võimalus kasvada asendushooldusel. Viimane võib olla perepõhine (lapsendamine, eestkoste, hoolduspere) või asutusepõhine (pere- või asenduskodu). Väga kriitilises olukorras on olemas ka kriisihoolduspere, kes saab lapse vastu võtta kahe tunni jooksul.

„Loomulikult on olemas institutsioonid, nagu SOS Lasteküla, aga aina enam on siht liikuda perekeskse hoolduse suunas,“ räägib Hanna. „Lapsele on parem, kui ta saab olla koduses õhkkonnas. Seepärast on hästi vajalik, et leiduks peresid, kes võtavad lapse kasvõi ajutiselt enda juurde elama.“

Küsimusele, kui palju Eestis lapsendatakse, vastab Hanna, et enam ei ole häbi, kuid on ebakindlus. „Palju taandub sellele, mis maailmas toimub – sõda, majanduslik ebastabiilsus. Inimesed ei taha bioloogilisi lapsigi, rääkimata lapsendamisest. On küll müüt, et kuskil on järjekord beebide adopteerimiseks, kuid neid beebisid on vähe.“ Ühtlasi tõdeb spetsialist, et inimesed on valivad. „Lapsendada soovitakse tüdrukuid – arvatakse, et nendega on kuidagi lihtsam. Ja tahetakse imikuid. Viieaastane on juba suur inimene – teda ei taha keegi,“ avaldab Hanna julma tõe.

Sellegipoolest on lapsendamine „menukam“ kui hoolduspereks olemine. „Kui inimesed mõtlevad perele, siis see on midagi jäävat. Seepärast tahetakse ka oma last. Eelistatult beebit, keda saad vormida enda äranägemise järgi. Hooldupere võib olla ajutise loomuga – sa ei tea kunagi, kui kaua laps sinuga on,“ kirjeldab Hanna.

Ühtlasi on paljud hooldusperre jõudvad lapsed pärit katkistest kodudest, sügavate traumadega. „Inimesed aga ei taha keerukust. See võib tekitada probleeme oma peres. Need on lapsed, kes on näinud asju, mis võivad olla jubedamad kui igasugune õudusunenägu. Pole siis imestada, kui laps käitub ettearvamatult – karjub, viskub põrandale, solvab või lõhub asju. See on kõik traumakogemuse tõttu. Kuid temagi vajab kodu.“

Hannale meenub õõvastav juhtum, kus hooldusperre läks laps, kelle elus oli esinenud seksuaalset ärakasutamist. Arusaamine, et toimunud on midagi hirmsat, tuli hooldusperele ajapikku. „Laps peab tundma end uues kodus turvaliselt – alles siis hakkab tema traumakogemus tasapisi avalduma,“ ütleb Hanna. Nelja-aastane laps hakkas käituma seksuaalselt väljakutsuvalt. Tema kõnes oli rohkelt seksuaalelu puudutavaid termineid. Ühtlasi teadis laps, et kui tema ees on meesterahvas, on lapse ülesanne teha lahti mehe püksilukk.

Ent traagilise taagatagi on tegemist tundeid täis ettevõtmisega. Kiinduda võib kasuvanem, kiinduda võib laps. „Kui vähegi on eeldus, et laps saab minna tagasi oma sünniperre, on väga oluline hoida võimalusel suhet bioloogilise vanemaga. Väike laps unustab kiiresti. Vanem laps jällegi võib hooldusperest ära joosta. Ta tahab olla kodus. Side on nii tugev. Isegi kui ema joob, teeb narkootikume, soovib laps olla iga hinna eest temaga. See on tingimusteta armastus.“

Inimesi, kes avavad ula peale jäänud lastele oma kodud, pole võimalik lausega profileerida. „Kõige rohkem ühendab neid väga tugev soov aidata. Aga neid on nii vähe,“ sõnab Hanna kahetsusega.

Ta meenutab vanemat prouat, kes on aastate jooksul pakkunud asenduskodu paljudele lastele. „Ta püüab alati hoida kontakti bioloogilise vanemaga. Aga vahel nad lihtsalt kaovad ära. Lubavad tulla, kuid ei tule. Siis ta püüabki hästi pehmelt selgitada, et ema väga tahtis, aga ei saanud. Tal pole lihtsalt südant öelda, et ema kukkus tsüklisse. Laps ju nii ootas.“

Uus

Hanna süda on rahul, et ema sai enne surma ära näha lapselapse esimesed sammud. „Juba siis, kui Maia oli nelja-viiekuune, ütles ema, et tooge ta nädalavahetuseks hoida. Talle tõesti väga meeldis lapsega tegeleda. See oligi tegelikult tema viimane soov – näha oma lapselast.“

Mis tunded sind praegu valdavad, kui üks peatükk on justkui punkti saanud ja teine pöördel algamas? Hanna tõdeb, et osati on põnev, kuid teisalt ei kujuta ta ette, kuidas reageerivad uudisele sugulased, kes otsingutest veel ei tea. Ta toonitab, et kõrvalt nõu anda – ära urgitse, las minevik jääda minevikku – on alati lihtsam, kui ise olukorra keskel viibida: „Mis sa endale ütleks, kui sina ei teaks, kust sa tuled? Kas sa ei tahaks teada?“ küsib ta. Arvestades mõne aasta tagust Geni buumi, tahavad kõik teada. Kui enamikule on sugupuu otsas turnimine lihtsalt lõbus avastusretk, siis Hannale on see selgus. Tema ei tea, kus ta puu asubki.

„Püüan endale teadvustada, et tulen kapist välja. Ma vabanen tabust ega võlgne kellelegi midagi. Ma ei pea mõtlema, mida arvab ühiskond või kas mu ema paneks pahaks. Lõpuks on see minu elu ja otsus.“ Ta julgustab teisigi, kes samasuguses olukorras, panema enda soovid esiplaanile.

„See ei pea olema tingimata sama, mida mina teen. Ent paratamatult, kui midagi on pikalt kinni mätsitud, siis on vaja selgust, et edasi minna. Lapse saamine on alati loterii, olgu siis bioloogiliselt või lapsendades. Olen hästi tänulik, et sattusin oma perre. Et mul oli armastav ema, mida ei muuda miski. Aga ma tahan teada oma juuri. See pole vale. Ma ei tee sellega kellelegi haiget, ja kui teengi, siis mul on kahju.“

Emalt päranduseks saadud maja müüs Hanna maha. Ta ei ajanud Viimsis juuri alla. Kõnetas hoopis Haapsalu kant. Soolaõhk ja rammus lamu.

Kui inimesed kuulevad, et Hanna kolis Läänemaale, on tavaliselt esimene küsimus: kas sul on seal juured?

Ta veel ei tea. Kuid on juba teel.

Kui vajad nõu või soovid aidata

Kui tunned, et soovid pakkuda abivajavatele lastele kodu, kirjuta: asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee

Kui sind huvitavad päritoluandmed, kontakteeru: elo.tenusaar@sotsiaalkindlustusamet.ee

Uuri lisa: tarkvanem.ee/kasupere

Refereeritud: Anne& Stiil aprill 2026. Tekst: Kelly Kipper, fotod: Krõõt Tarkmeel