„Kuula alati oma sisetunnet. Unistused näitavad teed!“ Salfide hoolduspere lugu
Lõuna-Eesti metsade vahel asuva Salfide pere kodu on soe, avar ja elutempo mõttes kõike muud kui vaikne. Kuueliikmelise pere päevad on täidetud töö, lasteaia, kooli, pereettevõtte ja laste tegemistega. Lisaks kolmele bioloogilisele lapsele kasvab peres ka kolmeaastane hoolduslaps, kes tuli perre kõigest kuuepäevasena.
Vestlus algab suure söögilaua taga, mille ümber Salfide pere tavaliselt koos hommiku-, lõuna- ja õhtusööki sööb. Lahke pererahvas pakub külalistele šokolaadikooki vahukoorega. Lapsed käivad koogitaldriku juures korduvalt ning tundub, et isu ei taha kuidagi otsa saada.
Esialgu räägitakse argistest asjadest – näiteks sellest, kui kalliks võib kujuneda lastefestivalile minek, kui piletile lisanduvad veel kõik muud kulud.
„See on üritus, kus sa pead oma last mööda kõrvaltänavaid juhtima,“ viskab Taavo nalja.
Pere kodu asub kaunis paigas, keset Lõuna-Eesti metsi. Taavo töötab paberivabrikus, Pilar on kodune ning pere peab ka oma ettevõtet. Kasvatatakse kurke ja suvelilleampleid.
„Aastas kasvatame kurke umbes 10 tonni. Tööd ja vaeva kulub, aga lapsed saavad esimesed värsked kurgid juba märtsi alguses põske pista,“ räägib Pilar.
Pereettevõte tähendab, et tööd jagub aasta ringi.
Otsus, mis tuli südamest
Salfide pere on hoolduspere. Küsimusele, kuidas nad selle otsuseni jõudsid, vastavad nad, et mõte lapsendamisest oli neil olnud juba varem.
Mõlema vanema südames oli soov lapsendada juba ammu, enne üksteise leidmist. Kuid siis tulid oma bioloogilised lapsed ja pärast neid tundus lapsendamisprotsess juba liigselt pikk. Siis mõtlesime, et miks mitte hooldusperena alustada.
Pikka ootamist ei järgnenudki. Peagi tuli nende perre väike beebi otse haiglast. Kuuepäevasena saabunud laps on nüüdseks kolmeaastane.
Mis ajendas juba paljulapselist peret veel ühe lapse enda juurde võtma?
„See peab ikka südamest tulema. See peab olema sisemine soov – selles mõttes, et see ei ole praktiline otsus,“ ütleb Pilar.
Olulise tegurina toovad mõlemad esile hoolduslapse kohaliku omavalitsuse toetuse. Toetus võiks muidugi olla kõrgem ja teenused paremad, aga kui tekib ootamatus või on vaja abi, on tähtis teada, et keegi on olemas.
„Hea on see, et tugiteenused on paranenud, eriti need, mida kohalik omavalitsus pakub,“ märgib pereema.
Palju sõltub ka konkreetsest sotsiaaltöötajast ja lastekaitsetöötajast.
„Meil on väga vedanud,“ ütleb Taavo. „Näiteks tänu meie hoolduslapse KOV-i lastekaitsetöötajale oleme teada saanud nii mõndagi seadust, mida lihtsurelik ei teaks.“
Pilar ja Taavo kinnitavad ühest suust, et omavalitsuse suhtumine, töötajate pädevus ja hoolivus mõjutavad väga palju seda, kuidas hoolduspere end toetatuna tunneb.
„Oluline on ka see, kas inimene hoolib oma tööst või teeb seda lihtsalt selleks, et palgapäeval raha kontole tuleks,“ ütleb Taavo.
Ettevalmistus aitab, aga kõigeks valmis olla ei saa
Taavo sõnul oli soov kunagi mõni laps oma perre võtta tal mõttes juba lapsena. Pilari eripedagoogikaalane haridus on samuti pere jaoks suureks toeks.
„Kuna meil üks laps juba vajab erihoolt, tegi see ehk kohanemise lihtsamaks,“ leiab Pilar.
Samas rõhutab ta, et lapse vastuvõtmiseks on vaja teadmisi ja kogemusi või valmidust õppida ja kohaneda, eriti juhul, kui laps vajab rohkem tuge või tal on eripärad.
„PRIDE-koolitus oli selles mõttes väga hea ja kasulik. Seal räägitakse sellest, kuidas traumakogemusega lapsega toime tulla ja temaga suhestuda,“ ütleb ta.
Hoolduspereks hakkamisel on vanemate sõnul vaja paindlikkust. Nende pere kogemus oli mõnevõrra erinev sellest, mida sageli hooldusperede puhul nähakse. Nende juurde tuli laps imikuna, kuue päeva vanuselt.
„N-ö klassikaline hooldusperelaps on pigem vanem ja rohkem välja kujunenud. Meil oli selles mõttes ehk lihtsam – ta ei teadnud veel maast ega ilmast midagi,“ ütleb Taavo. „Aga iga lapse isiksus on omamoodi, isegi kui ta on beebi.“
Kõige olulisemaks peab pere vaimset valmisolekut. Seda teadmist on vaja endale teadvustada, sest sageli jäävad tähtsad otsused tegemata, sest inimesed „pole valmis“.
„Oluline on jõuda ka sellesse kohta, et sa mõistad: see laps võib ühel hetkel perest lahkuda, kui selleks on vajadus. Kui bioloogiline vanem tuleb mängu, peab ka seda aktsepteerima,“ ütleb Pilar.
Ta lisab, et lapse bioloogiline ema on andnud endast parima, kuid ei saanud lapse kasvatamisega hakkama.
„Kõigi lastega on vahel nii, et lained kasvavad üle pea.“
Fakt, et laps, kes võib perre tulla, võib olla eriline ja vajab ehk rohkem hoolt, ei olnud Salfidele hirmuks ega takistuseks.
„Mõtlesin ikka, et äkki läheb raskeks,“ tunnistab Pilar.
Aga rasked hetked kuuluvad iga pere ellu. Nendega tuleb lihtsalt tegeleda.
„Kõigi lastega on vahel nii, et lained kasvavad üle pea. Selline see elu juba on,“ ütleb Taavo muigega.
Ka bioloogilise emaga oli esialgu mitu kontakti, näiteks võttis ta kolm korda ühendust, kuid kohale ei ilmunud kordagi.
„Meile räägiti koolitusel, et bioloogiline vanem võib huvi tunda ja ühendust võtta,“ ütleb Pilar.
Nende pere puhul mängis olulist rolli see, et laps tuli väga väiksena. Kui laps oleks olnud traumakogemusega ja vanemaealine, oleks olukord tõenäoliselt teistsugune.
Kas peres on vahet, kes on bioloogiline ja kes hoolduslaps?
Pilar mõtleb hetke.
„Ainus erinevus laste vahel on see, et hoolduslapsel on bioloogilise ema silmavärv, aga armastan kõiki lapsi ühtemoodi alati.“
Kolm autot ja 900 kilomeetrit kuus
Suure pere igapäevane logistika on omaette ettevõtmine. Kõigil lastel on lasteaed või kool ning kuigi rutiin aitab, tuleb ootamatustega pidevalt arvestada.
„Viis päeva nädalas viin lapsi lasteaeda ja viis päeva nädalas lähen tööle. Nii see käib,“ räägib Taavo.
Perel peab olema kolm autot.
„Hommikul keerab Pilar asfaldi pealt vasakule, mina paremale,“ kirjeldab pereisa.
Kolmas auto on varuvariant juhuks, kui üks sõidukitest peaks katki minema, remonti sattuma või remonti vajama. Taavo alustab tööpäeva juba kell 5.30 ning kui autosid oleks ainult kaks, võib ühe rikkimineku korral tekkida keeruline valik: kas minna tööle või jätta lapsed koju.
Kokku koguneb pere sõitudest kuus umbes 900 kilomeetrit. Seda hoolimata sellest, et Taavo töökoht asub kodust 13 kilomeetri ja kool 4,5 kilomeetri kaugusel.
Koolibuss küll sõidab, kuid selle graafik ega bussipeatuse asukoht ei ole pere hinnangul alati laste seisukohast sobiv.
„Kui tunnid algavad kell kaheksa ja buss läheb kell seitse, peab laps liiga vara tõusma ja koolis enne tunde ootama. Samas saan aru ka, et buss alustab oma ringi kusagilt kaugemalt,“ ütleb Taavo.
Kõige rohkem tunnevad nad puudust lühiajalisest lapsehoiuvõimalusest.
„Oleks tore, kui saaks vahel harva kahekesi kuhugi minna. Praegu teen naisele kord aastas sünnipäevakingituse ja viin ta spaasse. Selleks peab minu tädi Viljandist, 150 kilomeetri kauguselt, lapsi hoidma tulema,“ räägib Taavo.
Pereettevõte ja kodune elu
Pilar tööl ei käi, sest suure pere kõrvalt oleks see keeruline. Lisaks vajab pidevat hoolt pereettevõte.
„See siin ongi minu töö,“ ütleb ta.
„Rahaliselt saame hakkama, aga me ei näe võimalust, et mõlemad pereliikmed käiksid hetkel täiskohaga tööl,“ lisab Taavo.
Tema tööpäev algab varahommikul ja lõpeb kell kaks. Sügis- ja talvekuudel jääb pärast tööd veel paar valget tundi, et kodus ja ettevõttes toimetada.
Pereisa peab oluliseks, et hoolduspereks saada soovivatel inimestel oleks paindlik elu ja piisavalt ressursse. Ootamatusi tuleb alati ette.
Salfide kodu ümbruses on lastele palju tegevust: Taavo on neile rajanud trossiraja, ronimisvõimalusi jagub ning olemas on jalgrattad ja muud mängud. Ekraaniajale on peres seatud kindlad piirangud. Samuti on lastel oma kohustused – nad peavad koristama oma tuba, tühjendama nõudepesumasinat ja viima prügi välja.
Poodi minnes on samuti oma reegel: kui lapsed on hästi käitunud, saavad nad igaüks valida ühe asja.
„Nelja lapsega poodi minek ei ole mingi probleem,“ kinnitab pereisa.
„Seda ei saa kellelegi maha müüa“
Kuidas soovitaksid Salfid hoolduspereks hakkamist teistele?
„See peab olema sisemine soov ja vaimne valmisolek. Samuti tuleb adekvaatselt hinnata oma ressursse,“ ütleb Pilar.
Taavo sõnul ei saa hooldusvanemaks hakkamist kellelegi lihtsalt maha müüa.
„Sul peab olema tahe teha midagi head. Minul oli see mõte juba enne Pilariga tutvumist, et kunagi võiks mõne lapse oma tulevasse perre võtta,“ räägib ta.
Siiski ei teeks tema hinnangul üleüldine teavitustöö paha. See peaks olema lihtne, konkreetne, informatiivne ja kergesti leitav.
Pilar ja Taavo räägivad ka sellest, kuidas hoolduspereks saada soovivaid peresid hinnatakse. Sõna „hindamine“ võib nende arvates kõlada nagu eksam.
Ta meenutab, et enne kodukülastust hakati kohe nt aknaid ja põrandaid pesema. Suures peres tekivad aga näpujäljed akendele kiiresti tagasi ning väike segadus on paratamatu.
„Kui pere kardab näidata oma haavatavust ja nõrkusi, võib see protsessi raskendada,“ lisab Taavo. „Tegelikult hinnatakse ju eelkõige emotsionaalset valmisolekut ja seda, et olmetingimused oleksid elementaarsed.“
Päev, mis ei taha lõppeda
Suure köögilaua taga on möödunud juba poolteist tundi, kuid jutt ei taha lõppeda. Lapsed sagivad ümberringi, päev on soe ja päikeseline ning lõpuks kutsutakse külalised õue.
Pere näitab oma koduõue ja laste mängupaiku. Ümberringi laiuvad Lõuna-Eesti metsad. Siin on ruumi joosta, mängida, ronida ja kasvada.
Salfide pere jutust jääb kõlama lihtne, kuid oluline mõte: hoolduspereks ei saada seepärast, et elu oleks mugav või etteaimatav. Selleks peab olema sisemine soov, valmisolek õppida, oskus oma ressursse ausalt hinnata ning arusaam, et lapse heaolu peab jääma alati esikohale.
Ja muidugi palju armastust.
Pereemal on ka soovitus kõigile inimestele, kes mõtlevad hoolduspereks saamise või lapsendamise peale: „Kuula alati oma sisetunnet. Unistused näitavad teed!“
Autor: Hanna Kangro
