Emme, ma ei ole veel väsinud…
Hea vanem ei ole see, kes ei väsi. Hea vanem on see, kes tajub oma piiri ja otsib lahendust. Sama palju kui head und vajab laps ka puhanud vanemat.
Loo autor, unenõustaja ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ koolitaja Merit Lilleleht sai selle loo kirjutamiseks inspiratsiooni lapsevanemate muredest, millega ta oma töös koolitajana on kokku puutunud.
“Emme, ma ei ole veel väsinud…”
Kell on 21.17. Sa oled lugenud kolm unejuttu, teinud viimase kallistuse ning käinud ka viis korda tekki kohendamas. Ja siis kostub toast: “Emme… mul on janu.” “Emme,… ma kardan natuke.” “Emme… kas sa oled ikka siin?”
Õhtune magamaminek ei ole enamasti võitlus une vastu. See on võitlus lahkumineku vastu. Päev saab läbi, mäng saab läbi ning koosolemine lõpeb. Ja väike inimene, kelle maailm on alles nii suur ja samas nii habras, tahab lihtsalt veel natuke sind.
Lihtne samm:
Leia õhtuse unerutiini osana aega lapsega „helluse tankimiseks“. Vaid 10 minutit päriselt kohalolekut, mis võib sisaldada jutustamist, kallistamist, kasvõi varvaste ülelugemist. Lisa teadlikult füüsilist lähedust – kallistused, sülle võtmine, selja silitamine, „naljakas karukallistus”, sosista „mul on nii hea olla sinuga”. Need 10 minutit on sõnum: „Ma näen sind. Ma olen sinuga. Sa oled mulle tähtis.”
Ja kui aeg täis, siis rahulik üleminek: „Nüüd on keha puhkamise aeg.”
See toimib, sest laps saab oma „lähedusepaagi” täis ning ta ei pea seda enam uneajast välja kauplema. „Helluse tankimine“ enne uinumist annab lapsele turvatunnet. Ja end turvaliselt tundvad lapsed saavad paremini ise unne jääda. Ja mis kõige olulisem – see muudab õhtu tooni. Kontrollimise asemel on ühendus, väsimuse asemel hetkeline pehmus. Vanemlus ei tähenda täiuslikke õhtuid. See tähendab väikeseid teadlikke samme, mis loovad turvatunnet.
Ta on nii väsinud… aga miks ta siis ei maga?
Kell on 20.45. Laps jookseb mööda diivanit nagu väike energiapall. Naerab, hüppab, vaidleb, nutab. Ja sina mõtled: „Kui ta on nii väsinud, miks ta siis lihtsalt ei jää magama?”
Lapsed ei reageeri väsimusele nagu täiskasvanud. Vähene uni võib muuta nad hoopis ärrituvaks, hüperaktiivseks ja püsimatuks. Sageli ei ole probleem „halvas käitumises”. Probleem on selles, et keha on läinud üleväsimuse režiimi.
Lihtne samm:
Nihuta magamaminekuaega 20–30 minutit varasemaks ja hoia seda vähemalt 5–7 päeva järjest. Rahulik rutiin, hämar valgus, samad tegevused. Sageli juhtub siis midagi imelist – laps ei pea enam võitlema omaenda väsimusega. Vahel vajab laps lihtsalt rohkem und.
Ta ärkab iga 2–3 tunni tagant…
Sa oled just uuesti uinunud ja juba kostab hääl: „Emme…”.
Väikese lapse uni koosneb lühematest unetsüklitest ning loomulikud virgumised on osa arengust. Iga virgumine ei tähenda päris ärkamist. Vahel on see lihtsalt unetsükli vahetus.
Lihtne samm:
Kui kuuled öist nihelemist või häält, oota 30–60 sekundit enne reageerimist. Mitte ignoreerimiseks, vaid võimaluse andmiseks. Sageli suudab laps ise uuesti sügavamasse unne vajuda – kui me ei sekku liiga kiiresti.
See ei tähenda, et sa ei hooli. See tähendab, et sa usaldad tema oskust magada. Ja mõnikord magab ta siis edasi ning sina ka.
Photo by www.kaboompics.com
Ta ei taha oma voodis magada
Päeval on ta julge. Ronib, hüppab, avastab maailma. Õhtul ütleb: „Ma ei taha üksi olla.”
Mudilase arengus on lahusolekuhirm täiesti loomulik. Pimedas on maailm suurem, varjud on sügavamad ning mõtted valjemad.
Lihtne samm:
Loo „pesa tunne” – voodi üks külg vastu seina, mänguasjad voodi ümbrusest ära, üks kindel kaisukas, sama rutiin igal õhtul. Ja ütle igal õhtul samad unesõnad, näiteks: „On uneaeg. Kõik on hästi! Oled kallis!”
Turvatunne ei teki vaidlusest, vaid turvalistest kordusest. Kui keskkond on turvaline ja etteaimatav, õpib keha tasapisi rahunema.
Ta kardab pimedust ja näeb hirmsaid unenägusid
Öösel ärkab laps nutuga: „Seal on koll…”. Sa tahaksid öelda: „Pole midagi.” Aga tema jaoks on kõik päris.
3 kuni 6-aastaselt on kujutlusvõime võimas ja hirmud selles arenguetapis tavalised. Lahendus ei ole hirmu naeruvääristada. Lahendus on anda lapsele tunne, et ta ei ole üksi.
Lihtne samm:
Looge koos „kollipeletusrituaal”. Piserdage enne und „kollipeletusspreid” (tühi lilleprits). Vaadake koos voodi alla, jätke vajadusel toas põlema mahe öölamp. Ja mis kõige tähtsam – kuula oma last. Kui laps tunneb, et tema hirmu võetakse tõsiselt, ei pea ta seda üksinda kandma.
Julge laps ei ole see, kes ei karda. Julge laps on see, kes julgeb hirmust rääkida.
