Üksikvanem Indrek: ei leidnud ühtki põhjust, miks mitte pakkuda kodu intellektipuudega lapsele
„Minu eesmärk on, et poisid saaksid tulevikus ise hakkama, oskaksid elada tavalist pereelu,“ räägib Indrek, et kaasab oma hoolealuseid aina rohkem kodustesse toimetustesse. Foto: Robin Roots
„Kõigepealt ostsime poistele mööbli, siis köögilaua,“ seletab Indrek (42), kes võtab mind vastu oma uues kodus, avara vaatega Tallinna korteris. „Ühel poisil oli ainult riiulkappi vaja, aga teisel polnud ju midagi, temale tuli terve toa sisustus osta.“ Tänavu suvel kasvas tema pere kolmeliikmeliseks. Kui mõned aastad tagasi kolis Indreku juurde elama toona 11aastane Silver, siis sel suvel liitus nendega 14aastane Karl. Nii otsustaski Indrek neljatoalisse kolida – et ka uus pereliige oma toa saaks.
Kui veel mõned aastad tagasi elas Indrek üksi ja iseendale, siis nüüd on tal kaks teismelist, kelle järgi ta kogu oma elu sätib. Ta kasvatab kaht poissi, kes pole tema bioloogilised lapsed ega isegi mitte sugulaste omad, vaid lastekaitsjate poolt oma peredest eraldatud noored. Indrek on neile hoolduspere vanem. Ta räägib meie-vormis, kuidas nad pärast võtmete kättesaamist jupphaaval sisse kolisid ja kuidas neist tihedad IKEA külastajad said.
Indrek kasvas üles koos oma kahe õe ja kahe vennaga Elvas. Ta arvab, et soov kasuvanemaks saada ongi pärit ta enda lapsepõlvest, harjumusest elada suures peres, kus elu polnud aga paraku pilvitu. „Mu isal oli sõltuvushäire. See haigus oli nagu jõehobu elutoas – kõik nägid, aga keegi ei rääkinud sellest probleemist. 90ndatel oli see häbiasi,“ meenutab ta.
„Meie peret juhtis ema, kellelt sain korraliku töökasvatuse, põlluharimise oskuse, mis on nii hea kui halb samal ajal – tunnen siiani, et sukeldun mõnikord liialt töösse,“ mõtiskleb Indrek.
Lisaks tulid kodust kaasa piirid ja reeglid. „Meil ei olnud vabakasvatust. Ei olnud nii, et tee, mis tahad, ükskõik, mis kell. Usun, et lastel on piire vaja, õigel ajal magama minemine on neile endile kasulik,“ ütleb ta.
Peale kodust lahkumist ja ajateenistuse läbimist kolis Indrek Tallinna. Kui sotsiaaltöö õpingud ülikoolis pooleli jäid, järgnes tempokas tööelu turvamehe, kohvikuteenindaja, ööklubi baarmeni, tehnikapoe müüja ja kohviettevõtte tootejuhina. Kohvist räägib läbi ja lõhki müügiinimene Indrek nii kirglikult ja asjatundlikult, et jõuan juba kahetsema hakata, et ta algul pakutud kohvi asemel kraanivee valisin. Praegu, mil peres lapsed, on Indrek aga rahulikuma tööelu kasuks otsustanud ja töötab firmas, mis rendib suurettevõtetele arvuteid.
Unistus oma perest
Varemgi pere loomisest unistanud Indrekul sündis mõte kasuvanemaks saada neli aastat tagasi. Nimelt sattus ta ühel reedesel novembripäeval lugema lugu, kuidas kaks meest pakuvad elu poolt vintsutatud ja asenduskodus kasvanud lapsele kodusoojust, ning tundis ennast ära: „Ma sain aru, et ka minust võib saada lapsevanem!“
Mõte idanes kiiresti, nädalavahetusel luges Indrek läbi kõik, mida ta hoolduspere kohta internetist leidis, ning pühapäeva õhtul kirjutas sotsiaalkindlustusametile kirja. Vastuse sai ta juba järgmisel päeval, aga järgnes keeruline koroonaaeg koos koduspüsimise soovitusega, nii et kasuvanemaid ette valmistavale PRIDE koolitusele pääses Indrek alles järgmise aasta suvel.
„Ta oli vaikne poiss, hoidis omaette, ei olnud nii jutukas nagu ta õed-vennad, kes samas asenduskodus kasvasid. Ta käitus nagu väike täiskasvanu, juhendas teisi, hoolitses teiste laste eest,“ meenutab Indrek esimest kohtumist Silveriga Tallinna lastekodus.
Eesti asenduskodudes kasvab praegu ligi 700 last. Suurem osa neist, ligikaudu 70%, on vanemad kui 12aastased. Paljud neist on puude või erivajadusega, nii ka Silver.
Indrek, erinevalt paljudest teistest tulevastest kasuvanematest, ei olnud märkinud oma ankeedis, et soovib pakkuda kodu koolieelikule, talle sobis ka suurem laps. Samuti oli ta valmis võtma enda juurde intellektipuudega lapse. „Ma olin selleks valmis,“ kinnitab Indrek. „Mõtlesin, et miks mitte. Ma ei leidnud ühtki põhjust, miks mitte pakkuda kodu intellektipuudega lapsele. Ma ei otsinudki seda põhjust,“ meenutab ta ja lisab, et loomulikult küsiti ka Silveri arvamust, sest oluline on täiskasvanu ja lapse vastastikune sobivus – otsitakse ju vanemat lapsele, mitte last vanemale.
Indrek sõnab, et Silveriga praegu kohtudes ei saa ta puudest esmapilgul arugi: „Ta on oma arengus endavanustest maas ja mõnda asja tuleb talle mitu korda selgitada, aga tegelikult on ta väga terane.“
Poiss hakkas algul Indrekul nädalavahetustel külas käima. „Mida aeg edasi, seda rohkem ta avanes,“ meenutab Indrek. Koos põdesid nad Covidit, algul Silver ja siis Indrek, kahepeale kokku kolm nädalat Indreku kodus karantiinis. Pool aastat hiljem koliski Silver asenduskodust ära päriselt Indreku juurde elama.
Esimesed tumedad pilved
Siiani vaba mehe elu elanud Indrek pidi hakkama rutiine looma ja hoidma: äratus, hommiku-, lõuna- ja õhtusöök, magama. Ta hakkas last aina rohkem kodustesse toimetustesse kaasama, koos käidi poes ja tehti süüa. „Ma ei hakanud talle kohe lillkapsast ja brokolit pakkuma, sest teadsin, et neid ta ei söö. Tegime hoopis, Erik Orgu äpp abiks, lasanjet, kartuleid ja liha ning proovisime isegi sellist keerukat asja nagu kana apelsinikastmes.“
Indrek pühendas ennast nüüdsest vähem tööle ja rohkem lapsele. „Kui varem tulin töölt koju kella 19–20 ajal, siis nüüd oli mul inimene, kes mind vajas. Ta ei saanud ju õhtuti üksi kodus istuda. Samuti loobusin nädalavahetustel töötamisest, veetsin selle aja hoopis lapsega,“ kirjeldab Indrek oma isaks kasvamist.
Kui algul suhtlus lapse ja värske kasuvanema vahel sujus, siis ühel hetkel saabus turvaline argipäev, mil laps julges oma tundeid ja endasse kogunenud valu välja näidata: „Ma ei taha seda! Ma tahan tagasi!“ Indrek tunnistab, et oli raske – hoolimata sellest, et ta oli kasuvanemaks koolitatud.
Silveri perre tulek tõi Indrekus välja külgi, millest ta teadlik ei olnud: „Kuigi olin arvanud, et oskan suure pere lapsena teistega arvestada, sain teada, et võin ärritudes häält tõsta, kui mu piire testitakse.“ Silver katsetas piire umbes pool aastat. Kui last aitas psühhiaater, siis Indrek sai tuge traumateadlikkuse koolituselt.
Kasuperedele pakutavas tugigrupis, kus ükskord olid teemaks „teismelised“, sai Indrek teada, et tema lapsed pole sugugi kõige raskemad. „See pole maailma lõpp, kui laps ei söö su tehtud toitu või ei taha õigel ajal magama minna.“ Ta sai kinnitust, et reeglite olemasolu on vajalik, aga mitte kõik ei pea olema reeglitega paika pandud.
Palun ära kao kuhugi
Algul helistas Silver Indrekule väga tihti. „Lausa mitu korda tunnis, mõnikord iga viie minuti tagant. Ta kõned ei olnud pikad, aga ta hoidis minuga sidet, et olla kindel, et ma kuhugi ei kao,“ meenutab Indrek. Komme Indrekule helistada – küll harvem – on Silveril tänini. Indrek otsustas, et ta ei lükka lapse kõnesid kunagi tagasi, vaid võtab alati vastu. Samuti on Silveril võimalik oma telefonist GPSiga vaadata, kus Indrek asub. See on talle oluline, sest oma mineviku tõttu vajab ta turvatunnet rohkem kui mõni teine laps.
Kord nädalas helistab Silver ka oma emaga ning kord kuus viib lapse heaolu spetsialist Silveri koos kõigi ta õdede-vendade ja emaga kokku. Kui algul piiranguid suhtluses vanematega polnud, siis ühel hetkel otsustas spetsialist need lapse huvides siiski kehtestada. „Isa võeti pildist üldse välja, tema suhtlusstiil oli kahjustav,“ kommenteerib Indrek lühidalt.
Kõige keerukam on kasuvanemaks olemise juures see, et tuleb teha mõtetes rahu lapse bioloogiliste vanematega. Indrek kinnitab, et pole kunagi Silverile ta vanematest midagi halba rääkinud. „Ma olen alati rääkinud, et tal on tegelikult toredad vanemad, aga kahjuks ei saanud nad nii paljude laste (Silveril on kuus õde-venda) kasvatamisega hakkama.“ Sellest saab ka Silver aru.
Silver ei mäleta, et ta elas oma vanematega Tallinnas telgis. Ega ka seda, kuidas ta lõpuks, kui seitsmeaastaselt asenduskodusse jõudis, pikka aega leiba padja alla peitis. Laps ei teadnud ju, millal jälle süüa saab.
Silver elas neli aastat asenduskodus, enne kui talle peret otsima hakati. „Nii kaua ei tahtnud lastekaitse õdesid-vendi lahutada, aga ma ei tea ühtki hooldusperet, kes oleks valmis enda juurde võtma korraga rohkem kui kaks last,“ kommenteerib Indrek. Ta julgustab lapse heaolu spetsialiste õdede-vendade omavahelist lahutamist kaaluma, kui ühel neist avaneb võimalus perre saada, sest lapsel on sellest palju võita. Üks Silveri õdedest elab näiteks Indreku PRIDE-koolituse grupikaaslaste peres, nad suhtlevad omavahel tihedasti ja moodustavad omamoodi kärgpere.
„Traumeeritud lapsed vajavad väga rahulikku keskkonda, üks ühele suhtlust ja täit tähelepanu täiskasvanult. Eesti ei ole ju nii suur, et side õdede-vendade vahel päriselt katkeks, ükski koht pole kaugemal kui paar tundi autosõitu, ka saab teha videokõnesid,“ paneb ta otsustajatele südamele.
Laps ja vanem õpetavad teineteist
Indreku ja ka asenduskodu kasvatajate hinnangul on Silver viimaste aastatega avatumaks ja enesekindlamaks muutunud. „Ma küsin alati tema arvamust. Ta oskab nüüd süüa teha, teab, mis külmkapis olema peaks. Asenduskodus tal need oskused puudusid, sest seal tehti kõik ette-taha ära. Mina õpetasin talle, et nuga on terav ning et sellega saab kartuleid koorida ja kana hakkida,“ räägib Indrek.
Indrek on Silveriga koos elades õppinud kannatlikkust ja teise inimese eest vastutuse võtmist. „Tagan selle, et tal on alati rahakotis raha, juhuks kui ta hätta satub,“ toob ta näite.
Kõige toredam on Indreku meelest side, mis nende vahel tekkinud on. „Kui algul hoidis Silver väga omaette ja ega ma ise ei ole ka eriti füüsilise puudutuse inimene, siis nüüd ta tuleb ja kallistab mind, kui ma koju tulen! Ta ise alustas seda kommet. Mina hoidsin pigem distantsi, aga temal tekkis vajadus ja loomulikult ma võtsin selle vastu. Sellised spontaansed, toredad pisikesed hetked toovad palju rõõmu ja halvad asjad ununevad,“ rõõmustab Indrek.
Karl tuli Indreku juurde elama tänavu suvel. Lastekaitse oli talle poolteist aastat peret otsinud ja ka poiss ise tahtis oma vanemate juurest ära kolida, et koolile pühenduda. Karl käis eelmisel aastal koolis vaid kaks kuud.
Üksiklapsena kasvanud Karl õpib Indreku juures kaaslastega arvestamist – näiteks kui ostad šokolaadi, siis on kena pakkuda seda ka teistele. „Vahepeal saavad poisid hästi läbi, vahepeal üldse mitte,“ mainib Indrek. Lisaks on poistel tekkinud tüdruksõbrad, kellega kokku saadakse ja siis jälle lahku minnakse.
„Minu eesmärk on, et nad saaksid tulevikus ise hakkama, oskaksid elada tavalist pereelu. Ma ei oota, et nad nelja-viielised oleksid (mul endalgi oli koolis palju kolmesid) või ülikooli läheksid – Silver unistab hoopis bussijuhi ametist –, aga ma soovin, et neist kasvaksid iseseisvad inimesed,“ räägib Indrek. Näiteks vajab poiste rahakasutamise oskus veel lihvimist. „Käin nendega koos poes, õpetan kilo- ja liitrihindu vaatama ning arvestama, mis on tegelikult soodsam. Mul on plaanis anda neile varsti iseseisev ülesanne: mine poodi ja osta kolmeliikmelisele perele süüa,“ kirjeldab ta.
Elukaaslast Indrekul praegu ei ole ja ega kahele lapsele keskendumine püsisuhte tekkimist just soodusta, tunnistab ta. Fookus on mujal. Poisid on kursis, et kui Indrek kunagi armastuse leiab, on see mees.
„Karl rääkis peale esimest korda minu külastamist oma emale-isale, et Indrek on okei. Kui vanemad küsisid, et miks tal naist ei ole, vastas ta: „Aga ta on gei!“ Ja siis oli tulnud kohe: „Oot-oot, sinna sa küll tagasi ei lähe!““. Aga kõik lahenes. Indrek on harjunud eelarvamusi kummutama ja rahulikult selgitama: „Me elame täiesti tavalist pereelu. Arutame, mida õhtuks süüa teha. Vaidleme, mis kell magama minna või kas vaadata telekast „Aktuaalset kaamerat“ või „Kättemaksukontorit“.
Indrek on kohandanud oma elu poiste järgi. Neljatoalist korterit ta rendib, sest rentimine annab paindlikkuse. Tal on unistus luua paari aasta pärast oma perekodu, et liikuda veelgi suurema pere poole: „Miks mitte pakkuda kodu neljale lapsele?“ unistab ta.
*Laste nimed on loos muudetud.
Tekst: Silja Kessler, sotsiaalkindlustusamet
Lugu ilmus 12. oktoobril 2024 Õhtulehes.
Hoolduspered pakuvad lapsele armastust
Selleks et lapsed ei peaks armastuse asemel, mida nad väärivad, tegelema ellujäämisega, on Eestis olemas hoolduspered, kes kasvatavad oma kodus teistest vanematest sündinud lapsi. Nad hoolitsevad lapse eest kuni ta täiskasvanuks saamiseni või ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab taas lapse eest hoolt kanda. Hoolduspere võib olla ka üksik täiskasvanu, kelle sotsiaalkindlustusamet on sobivaks tunnistanud ja kes on vastava koolituse läbinud.
Lisainfot leiad: www.hoolduspere.ee
Kooliealise lapse perre võtmist pole vaja karta
Aasa Rohtla, sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse talituse peaspetsialist
Paljudel on hirm, et nad ei tule toime vanema kui eelkooliealise lapsega. Vahel inimesed alahindavad ennast või on nende soovidel ja mõtetel mingil muul põhjusel kindlad raamid. Teadvustatakse, et kool on lapse elus väga oluline etapp, ja ideaalis soovitakse last ise selleks sammuks ette valmistada. See annab justkui kindluse, et siis läheb kõik edaspidi hästi.
Tegelikkuses näeme ka kooliealise lapse puhul perre mineku järel kõiges suurt edasiminekut. Tal läheb koolis palju paremini ja tihti on lapsel esimest korda elus just hooldusperre jõudes võimalus asuda tegelema mõne südamelähedase huvialaga. Piltlikult öeldes puhkeb laps õitsele, kui ta perre läheb. Kooliealist last on väiksema lapsega võrreldes lihtsam kaasata hoolduspere vaba aja tegemistesse ja peretraditsioonidesse. Temaga on võimalik arutada elus ettetulevat, nagu ka lapse enda tundeid ja läbielamisi uues kodus.
