„Oi, aga see on ju meie laps!“ Sõltlase poja päästis pealtnäha lootusetust olukorrast hoolduspere armastus
Markuse* sõltlasest ema loobus temast kohe pärast sünnitust. Beebi paigutati Tallinna Lastekodu imikute ja puuetega laste majja, kuhu ta jäi kaheks aastaks spetsialistide jälgimise alla.
Pealtnäha lootust polnud. Paariaastane poiss istus lastekodus ühe koha peal, pea tugevasti paremale poole kaldu, sülg suunurgas. Kuid pilk, millega poiss vastu vaatas, oli selge ja intelligentne.
„See laps ei kuulu siia!“ oli lastekaitsespetsialisti mõte Markust vaadates. Lapsele otsustati uus võimalus anda ja Markus koliti väiksesse Tudulinna asenduskodusse.
Tudulinna asenduskodu juhataja Karis Mugamäe ulatas Markusele pealtnäha lootusetus olukorras abikäe. „Poiss oli elanud kõnetute ja ratastoolis istuvate lastega koos. Lugesin ta haiguslugu ja olin ausalt öeldes skeptiline. Ütlesin ka lastekaitsjale, et ei maksa lootust hellitada, aga proovime,“ meenutab Karis.
„Poisi areng on olnud meeletu!“ tõdeb asenduskodu juhataja nüüd. „Olen siin töötanud 13 aastat, aga ei mäleta teist sellist lugu. Me tõime siia sügava puudega lapse, aga lubasime endil mõelda, et tal pole puuet. Markuse areng tegi hüppe, kui hakkasime temasse suhtuma kui tavalisse lapsesse. Poole aasta pärast alustasime talle pere otsimisega,“ jagab Karis rõõmu.
Hoolduspereks puudega lapsele
Riina ja Joonas töötavad mõlemad Tartu ülikoolis loodusteaduste teaduritena. Paar oli 40ndates, peres kasvamas murdeealine tütar, kui sündis otsus hakata Markusele hoolduspereks. Poisile, kelle kohta oli teada, et ta on sünnist saati asenduskodus kasvanud raske puudega laps.
Kasuvanemaid ette valmistav PRIDE koolitus oli pere jaoks kvaliteetaeg. „Koolituse lõppedes saime teada, et Lõuna piirkonnas oli tol hetkel lapsendamiseks valmis kakssada perekonda, aga lapsendamiseks vabanes lapsi aastas keskmiselt üks või kaks. Lihtne arvutus ütles, et selles elus ei saa meist lapsendajaid,“ meenutab Riina.
Suur oli naise hämmastus, kui talle juba kuu pärast koolituse lõppu sotsiaalkindlustusametist helistati ja räägiti, et üks väike poiss vajab peret. Nähes Markuse pilti, kilkas Riina ja Joonase tütar: „Oi, aga see on ju meie laps! Tal on sama värvi juuksed!“.
„Kokkusaamine Markusega nägi välja nii, et meie hõiskasime: „Oi, tere!“, aga tema vaatas meist läbi. Võtsime tal käest kinni ja jalutasime õues ringi, ta tegi kõik kaasa, aga tema mõtted olid justkui mujal,“ meenutab Riina esimest kohtumist kaheaastase Markusega.
Ka teisel ja kolmandal kohtumisel kordus sama, Markus ei näidanud huvi üles. „Et olen kristlane, uskusin, et kui kahesajast perest pakutakse just meile seda last – ja veel võimalusega ta tulevikus lapsendada –, siis on Jumala käsi mängus. Usk andis meile julguse teha otsus, mis ei pruugi mõistlik tunduda, hakata kasuvanemaks erivajadusega lapsele,“ jagab Riina.
Imed sünnivad
„Mäletan, et asenduskodu juhataja selgitas, et poiss on autist. Mina uskusin, et küll ta sellest välja kasvab. Juhataja vastas ausalt, et autismist ei ole võimalik välja kasvada, küsimus on vaid selles, kui palju autistlikud jooned poisi elu segavad,“ meenutab Riina. „Tol hetkel istus mu kõrval Markuse perevanem Regina Eistre, kes sosistas mulle kõrva: „Tead, ka mulle on öeldud paljude laste kohta, et neist ei saa asja, aga tegelikult on neist tulnud tublid inimesed. Imed sünnivad!“ Tema sõnad aitasid mind tol hetkel ja me otsustasime Markuse hoolduspere lepinguga vastu võtta.“
„Hea, et meile kõik lapse tervist puudutav ausalt ära räägiti ja tema haiguslugu näidati. Tudulinna asenduskodus suhtuti Markusesse nagu tervesse lapsesse, ei tulnud minulgi pähe temasse teisiti suhtuda. Sealt sain kaasa suhtumise, et tegu on tavalise lapsega, kellel on omapära,“ jagab Riina.
Autistlikud jooned taandusid
Riina oletab, et põhjus, miks Markuse areng oli peetunud, peitus selles, et ta oli paigutatud Tallinna Lastekodus puuetega lastega kokku. „Lapsed ju õpivad jäljendades,“ selgitab Riina. Tudulinna asenduskodus seevastu oli vähe lapsi ja need, kes olid, olid terved.
Et Markus ei osanud algul rääkida, väljendas ta oma vajadusi ja hirme möirates ning hüsteeriliselt karjudes. „Õppisime abikaasaga ära olukorrad, mis last hirmutasid, ning hakkasime neid vältima. Näiteks kartis ta üksi jääda. Kui me Markusega koos poes käisime, pidin kogu aeg temaga füüsilises kontaktis olema. Ükskord tegin sellise vea, et astusin temast eemale, et riiulilt midagi võtta, mille peale ta ehmatas, viskas pikali ja hakkas täiest kõrist karjuma. See nägi välja nii, nagu ma oleks keeldunud lapsele midagi ihaldusväärset ostmast. Tegelikult ta kartis, et äkki ma lähen ära,“ meenutab Riina.
Et Markus ei suutnud ennast hästi väljendada, leidis ta omapärase lahenduse, kuidas pereliikmetega suhelda.
„Ta hakkas koera mängima. Haukus, niutsus, kraapis, lõõtsutas, keel suust väljas. Mina ei öelnud, et lõpeta ära, nii ei sobi, vaid vastasin: „Oi, kutsukene!“ Meil oli mitu aastat selline komme, et tema haugatas turvalise kontakti saamiseks ja mina haugatasin vastu. See võis kummaline välja näha. Edaspidi asendus haukumine „emme“ ütlemisega. Kodus olles, näiteks teises toas mängides, võis ta päeva jooksul öelda kümme korda „emme“ ja mina vastasin „jah“. Laps sai teada, et ma olen kuuldel ja rohkem polnudki tal vaja.“
Murranguhetked
Riina mäletab detsembrikuu päeva, kui laps oli pool aastat peres elanud. „Olime kaupluses ja ta lasi esimest korda mul ise käest lahti! Ta ei kartnud enam, vaid läks ringi kõndima nagu tavalised lapsed,“ jagab Riina Markuse edusammu.
„Ma arvan, et tal oli varasemas elus suur puudus füüsilisest kontaktist. Imikut peab ju kallistama ja hoidma, aga puuetega laste osakonnas ei jaksa keegi seda nii palju teha,“ mõtiskleb Riina.
„Markus oli meile jõudmise hetkest aasta nagu näts mu küljes. Ta küll magas öösiti oma toas, aga päeval ronis minu kõrvale. Kui ma süüa tegin, hoidis ta mul jalast kinni. Kui viskasin pikali, puges ta mu põlvede alla. Võtsin seda rahulikult, ju tal oli seda väga vaja. Lapsed, kes on väiksena millestki nende jaoks väga olulisest ilma jäänud, tahavad, et kõik, mis puudu, tehtaks hiljem tasa,“ meenutab Riina.
Pere leidis Markusele logopeedi, kes sai aru, et häda pole ainult selles, et laps ei suuda ennast väljendada, vaid ka selles, et ta ei tunne piisavalt sõnu. Oli vaja kiiresti õppima hakata, sest kool lähenes. Markusel tuli iga nädal logopeedilt kaasa saadud uusi sõnu õppida nagu võõrkeelt.
„Murranguhetki on olnud palju. Ta ei otsinud algul lasteaias teistega kontakti, vaid mängis omaette. Aga siis järsku, kui ta oli kuueaastane, toimus muutus – Markus läks võõraste laste juurde suhtlema ja mängima! Kõik tema suured arenguhetked on toimunud niiviisi ootamatult,“ rõõmustab Riina.
„Ma arvan, et tal ei olnud tegelikult autismi, aga tal olid autistlikud jooned. Võib-olla oli asi ka selles, et ta ei osanud kõneleda ja oli seetõttu surutud olukorda, kus ta ei saanud end teisiti väljendada kui autistlikult. Ta rahunes, kui õppis sõnu juurde ja sai ennast väljendada,“ mõtiskleb Riina ja lisab: „Praegu on ta kaheksane, ei ütleks küll, et temas midagi autistlikku on. Jah, tal on kõnega raskusi, aga ta saab ennast väljendatud.“
Nüüdseks on Markus ühe aasta koolis käinud ja on näha, et ta on lahtise peaga. Tegu on intelligentse poisiga.
Pere kohanemine
„Meie tütar oli 13, kui Markus meile elama tuli. Tütrel oli alguses raske uue pereliikmega kohaneda. Praeguseks on ta aga vennale nagu teine ema. Neil on algusest peale väga hea kontakt olnud, aga see kõik on nõudnud õelt ka pingutust,“ jagab Riina.
Isa Joonast võõristas Markus tükk aega. „Ilmselt peitus põhjus selles, et Markusel puudus meestega suhtlemise kogemus. Kui Joonas töölt koju tulles Markust õlale patsutas, siis Markus kivistus. Kulus tükk aega, kuni ta lõpuks issil käest kinni söandas võtta,“ meenutab Riina. „Nüüd on neil tekkinud ühised huvid, nad ehitavad maja ja onni, käivad kalal ja meisterdavad koos,“ jutustab Riina.
„Markus ei räägi oma mõtetest ja juhtumistest eriti, välja arvatud siis, kui miski päevasündmus talle sügava mulje on jätnud. Aga ta küsib maailma toimimise kohta. Ta on vaatleja ja meistrimees, kellele meeldib ka lugeda. Esimest last pidime lugema sundima, aga Markus hakkas ise viieaastaselt uurima: „Mis täht see on?“, meenutab Riina. Praegu loeb Markus palju, eriti meeldivad talle entsüklopeediad. Lisaks meeldib talle ehitada, ta eelistab mängimiseks puust klotse, millest ta teeb imelisi kirikuid, losse ja torne.
Küsimuse peale, kuidas Markus õrnust välja näitab, hakkab Riina naerma. Selgitab, et Markus jäljendab teda ja teinekord kukub see naljakalt välja. „Mõnikord ma vaatan, et ta käitub imelikult ja siis saan aru, et ta jäljendab mind. Näiteks oli mul kombeks teda pepu peale patsutada, kui ta väike oli, ja ühel hetkel hakkas ta mind samamoodi patsutama. Õde õpetas talle, et nii ei ole ilus. Kui tahad oma armastust näidata, siis patsuta parem õla peale!“
Markus õpetati ümber, aga kui ta hiljem kooli läks ja seal oma lemmikut õlale patsutas, tuli välja, et see oli soovimatu käitumine. Klassis lepiti kokku, et lapsed ei puuduta üksteist, vaid väljendavad ennast sõnadega.
Me ei ole ideaalpere
„Enne Markuse tulekut ei olnud me sugugi ideaalpere. Meil tuli ja tuleb siiani vaidlusi ette. Oleme emotsionaalsed ekstraverdid ja vaidlesime sageli ka häält tõstes. Markusega ei tule hääle tõstmine ega emotsioonide väljaelamine kõne allagi, ta ei talu seda absoluutselt. Kokkuvõttes on Markus meie pere dünaamikat rahulikumaks muutnud ja see on igati positiivne,“ ütleb Riina.
Markusele ei ole päritolu asi, mida peita või varjata. Varem küsis ta teistelt lastelt mänguväljakul: „Kas teie olete ka lastekodust?“ Kui sai vastuseks „Ei-ei!“ või segaduses näod, siis ta taipas, et on vist erand. Nüüd on tal teine strateegia – kui ta kellegagi sõbraks saab, siis ta teatab uhkelt: „Aga mina olen lastekodust!“
Kui armastust jääb üle
„Selleks, et hakata kasuvanemaks, peaks sul armastust üle olema, sest need lapsed vajavad hästi palju armastust,“ arvab Riina. „Neil on armastusest suur puudus, nunnutamine on hästi oluline. Seda pole raske pakkuda, kui see on sinu sees olemas.“
Peres armastuse ja tähelepanu keskel kasvamine on Markust ravinud nii palju, et kaheksa-aastasel poisil on alles vaid keskmine kõnepuue, mis eriti ei sega koolis õppimist. Nüüdseks on Riina ja Joonas Markuse lapsendanud.
* Pereliikmete nimed loos muudetud.
Lapsed vajavad kasvamiseks vähemalt üht turvalist lähisuhet
Tallinna Lastekodu peretoe koordinaator Sigrid Petoffer:
Sõltlaste beebi on riskivastsündinu, keda spetsialistid paar esimest aastat jälgivad. Diagnoose panevad arstid ning need muutuvad teinekord ajas. Süsteem on meil täna Tallinna Lastekodus selline, et raske ja sügava puudega lapsed elavad meie Mustamäe keskuse neljas peres, kelle seas on ka üksikud alla kolmeaastased lapsed.
Markusele oli meile tulles määratud raske puue, mistõttu talle kodukandis kohta ega peret ei leitud. Uus tervise hindamine tehti lastehaiglas, kus määrati taastusravi. Markus elas enamiku ajast meil koos peret ootavate ja eakohaselt arenenud lastega. Umbes kuus kuud enne Tudulinna elama asumist koliti ta kokku erivajadusega lastega. Markus osales aktiivselt taastusravis, sai tuge erialaspetsialistidelt ja arenes. Tegime lastekaitsetöötajale ettepaneku leida Markusele kasupere.
Praegu elab meie Mustamäe keskuse neljas peres kokku 21 last ja noort. Igas pere laste eest hoolitseb viis kasvatajat ja kaks abi. Inimesed töötavad graafikute alusel ja vahelduvad iga päev. Kindlasti pole inimeste pidev muutumine lapse huvides.
Lugesin hiljuti kokku, et ühel 16aastasel noorel, kes on kogu elu meil veetnud, on olnud üle 50 lähihooldaja. Nii ei kujune aga lapsel välja turvalist kiindumussuhet. Lapsele parim koht kasvamiseks on turvaline pere.
Lapsed Eesti asendus- ja perekodudes
Kui laps ei saa kasvada sünnikodus, vajab ta ajutist või pikemat hoolt väljaspool oma perekonda. Eesti asendus- ja perekodudes elab praegu 751 last. Hooldusvanematega elab 161 last, kes on laiali ligikaudu 120 peres. Eestis on lapse tulekuks valmis veel 29 ettevalmistuse saanud peret.
Hoolduspere kasvatab oma kodus teistest vanematest sündinud last, hoolitsedes lapse eest kuni ta täiskasvanuks saamiseni või ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab taas lapse eest hoolt kanda. Loe: hoolduspere.ee
Asenduskodu (endise nimega lastekodu) ja perekodu on asutused. See on lapse elukoht, kus tema eest hoolitsevad vahetustega tööl käivad kasvatajad või perevanemad.
Autor: Silja Oja, Sotsiaalkindlustusamet
Lugu ilmus ajakirja Eesti Naine 2023 detsembrinumbris.
