„Mul on kõik need lapsed, nimed ja näod meeles.“ Paar, kelle tiiva alla toovad lastekaitsjad sünniperedest eraldatud lapsi
Margiti ja Kaido juures on viimase aasta jooksul leidnud ajutise kodu üheksa eri vanuses last.
Pealtnäha on Kaido ja Margit tavalised keskealised inimesed. Nad elavad Tallinna kesklinnas kolmetoalises korteris. Kaido töötab logistika- ja laomajanduse valdkonnas, Margit on rätsep ja aednik. Lapsed on neil suureks kasvatatud. Peres on kaks varjupaigast võetud kassi. Eriliseks teeb neid aga see, et nad on kriisihoolduspere, kelle tiiva alla toovad lastekaitsjad sünniperedest eraldatud lapsi.
Kaua idanenud mõte
Kui Margit ja Kaido kuus aastat tagasi teineteist leidsid, tuli välja, et vaatamata sellele, et neil on kahepeale kokku neli last, olid nad mõlemad mõelnud ka lapsendamisele. Kummalgi oli see mõte lapsepõlvest saati idanenud.
Margit nägi lapsena lastekodulastest dokfilmi, mis jättis nii sügava mulje, et ta otsustas juba 9aastaselt: „Kui suureks saan, lapsendan ja aitan lapsel suureks kasvada.“
Viljandi poiss Kaido käis ühes koolis Viiratsi lastekodus kasvavate lastega. Neist ühest sai pikkadeks aastateks tema parim sõber. Ka Kaido mõtles, et tahab ühele lastekodulapsele kunagi võimaluse anda.
„Tegelikult me tahtsimegi alguses lapsendada,“ meenutab Margit kasuvanemluse teekonna algust. „Kuid PRIDE ettevalmistaval koolitusel saime teada, et on veel selline võimalus nagu hoolduspere,“ räägib ta. Paar otsustas lapsendamissoovist loobuda ja esitas hoolduspereks saamise avalduse.
Kui Kaido ja Margit olid koolituse edukalt läbinud ja hoolduspereks sobivaks tunnistatud, helises telefon ja sotsiaalkindlustusameti perede hindaja tegi neile veel ühe pakkumise: „Ehk soovite lisakoolitust, sellist, mis annaks teile oskuse olla toeks just traumakogemusega lapsele?“ Paar haaras võimalusest kinni: „Mõtlesime, et ega see ju mööda külge maha ei jookse. Võtsime pakkumise vastu ja sõitsime Tartusse koolitusele, kus meile räägiti lapse traumast ja kriisihooldusest. Kui algul tundus see keeruline, siis kolmandaks päevaks olime kindlad – see on täpselt meie jaoks!“
Kaidole meeldis kohe mõte, et ta annab abi vajavale lapsele lühikese aja ehk kolme kuu jooksul kõik, mida laps vajab, tagades rahu ja turvalisuse, ning siis liigub laps kas tagasi oma päriskoju või edasi asenduskodusse või uude perre. Kaido jaoks võttis see maha ka hirmu liialt lapsesse kiindumise ees.
Kuigi kiindumine lastesse ikkagi tekib. „Mul on kõik need lapsed, nimed ja näod meeles,“ ütleb Margit ja loeb ette kõigi laste nimed, kes nende juures lühemalt või veidi pikemalt peatunud on.
Kolm marakratti korraga
Margit ja Kaido ütlesid SOS Lastekülale, kellest sai nende kui värske kriisihoolduspere tugiorganisatsioon, et nad on valmis pakkuma ajutist kodu ühele, maksimaalselt kahele lapsele.
Esimene kõne võttis neid ikkagi pahviks: „Meil on siin kolm perest eraldatud venda vanuses 4–13, andke palun poole tunni jooksul teada, kas olete valmis nad enda juurde võtma!“
„Me teadsime, et poisid ootavad, asjad pakitud, meie vastust, millest sõltus, kas nad saavad perre või peavad turvakodusse minema. Otsustasime öelda jah,“ meenutab Kaido. „Järgmisel hetkel olidki poisid koos lastekaitsjaga ukse taga. Paigutasime kolm last elutuppa. Õnneks kaks olid väiksemad, 4- ja 6aastane, nemad mahtusid magama lahtikäivale diivanile,“ jagab ta. Selgus, et nii kaua, kui poisid neil elasid, pererahvas telekat vaadata ei saanud, sest „pilt oli, aga heli polnud kuulda“. Nii palju elevust ja kära tõid Margiti ja Kaido ellu kolm aktiivset last.
„Lapse kohta saad palju teada, kui vaatad ta joonistusi,“ lisab Margit mõtlikult. „Näiteks kui ta kasutab ainult musta värvi või kui laps joonistab noaga mehe ja ütleb selle kohta „issi“. Nende kolme poisiga oli just nii, aga lõpuks ilmusid joonistustesse ka värvid ja päike.“ Margit soovitab: „Laske lastel joonistada, siis polegi sõnu vaja ja te näete nende maailma!“
Laps, kes ei tundnud sõna „kodu“
Pärast vendade lahkumist helises jälle telefon ning nüüdseks juba pisut kogenumasse kriisihooldusperre saabus 5aastane poiss. „Ta oli superäge, no nii tore, viisakas, korralik ja rahulik laps,“ kiidavad Margit ja Kaido. Neid pani imestama, et laps heitis esimesel õhtul põrandale magama. Kui aga poisike teatas, et „emme magab ka vahel põrandal“, mõistsid nad lapse tausta – elu sõltuvushäirega vanemaga. Lisaks puudus lapse sõnavaras väljend „kodu“.
„Me Kaidoga lausa mõtlesime, et oleks tahtnud hakata poisi hoolduspereks, aga see polnud võimalik, sest laps läks kuu aja pärast oma isa juurde elama,“ selgitab Margit.
Armastus ravib
Margiti ja Kaido juures on viimase aasta jooksul leidnud ajutise kodu üheksa last. Neil on eredalt meeles üks pooleteiseaastane tüdrukuke, kes oli saabudes suuteline vaid patjade najal istuma. „Ta oli nagu nukk, jäi täpselt sellesse asendisse, kuhu ta pandi,“ meenutab Margit. Turvakodu terapeut oli lapsega küll viis kuud tegelenud, aga eriliste tulemusteta.
Armastavas peres elades ja regulaarselt füsioteraapias ning basseinis käies õppis laps küljelt küljele pöörama, käputama, seisma ja kõndima. Areng toimus üllatavalt kiiresti. Turvalises perekeskkonnas avaldusid apaatsena saabunud lapsel emotsioonid, lõpuks julges ta isegi jonnida. Ehkki alguses arstid kahtlesid tüdruku vaimses tervises, tuli välja, et tegemist oli pisut aeglase, aga täiesti terve lapsega, kellega polnud keegi jaksanud piisavalt tegeleda.
Nüüdseks on väike tüdruk uude perre lapsendatud ning Margit näitab elevusega pilte ja videoid naervast tüdrukust, kes on perega puhkusereisil. „Tal oli väga vaja peret ja vanemaid õdesid-vendasid eeskujuks,“ rõõmustab Margit, et tüdrukul õnnestus suurde perre elama saada. „Topeltrõõm – see, et laps arenes nii jõudsalt ja et talle leiti uus pere, annab tähenduse ka meie tegevusele.“
Sul on superpoeg!
Aasta ja kolm kuud vana poiss toodi Kaido ja Margiti juurde Tartu turvakodust. Lapse ema oli samal ajal võõrutusravil. Margit meenutab, kuidas ta poisi emaga sidet hoidis, teda sõnadega toetas, veebi kaudu last näitas ja kiitis: „Sul on superpoeg! Sul on, mille pärast pingutada!“ Margit usub, et kiitmisest on rohkem kasu kui pragamisest. „Sel emal oli südamest kahju, et ta nägi poja esimesi samme videost. Nüüd on poiss ema juures tagasi ja nii palju kui mina tean, on nendega kõik hästi,“ rõõmustab Margit.
Kust võtta aega
„Kriisihoolduspere on meie elustiil, enam ei oska selleta ollagi,“ kinnitab Kaido. Küll aga eeldab selline elustiil aja hoolikat planeerimist. Näiteks Kaido ja Margit käivad tööl vahetustega. Margiti tööpäev aednikuna algab kell viis hommikul ja lõpeb kell 13, Kaido töötab õhtuses vahetuses. Koos saavad nad aega veeta nädalavahetustel.
Pere juures elab ka Margiti ülikoolis käiv poeg, kellega kõik enne läbi arutati ning kes kriisihoolduspere mõttega päri oli. Vajadusel on ta abiks ja hoiab lastel silma peal.
Kust võtta ressursse
„Meil on suur toetusvõrgustik SOS Lasteküla poolt. Nad on ükskõik mis kell meie jaoks olemas, kui meil on laps peres,“ kinnitavad Margit ja Kaido ning täpsustavad, et siiani on öösel olnud abi vaja vaid üksainus kord, kui ühel lapsel tuli hammas.
Siiani pole paar ühestki lapsest ära öelnud, ehkki mõne lapsega on olnud raskem kui teistega. Nad meenutavad üht viieaastast autistlikku tüdrukut, kel olid hüsteeriahood ja keda ei saanud sekundikski üksi tuppa jätta. „Kaido leidis superhea lahenduse, mis töötas: ta pani Youtube’ist mängima relax-muusika ja see mõjus lapsele rahustavalt,“ räägib Margit ja jagab edusammu, nimelt õppis tüdruk ennast nende juures ise riidesse panema.
Praegu on perel kuu lõpuni puhkus. Küsimusele, kuidas selline elu paarisuhtele mõjub, vastavad nad, et mõjub küll, aga siiamaani on nad hakkama saanud. „Meil on maakoht, kus me käime, see maandab stressi,“ ütleb Kaido.
„Oleks tore, kui kriisihooldusperesid oleks Eestis rohkem, siis oleks rohkem valikut, kuhu lapsi paigutada,“ soovivad Margit ja Kaido. „Peres on parem kui turvakodus,“ on nad kindlad, sest peres on vanematel rohkem aega ja tähelepanu, mida jagada.
Intervjueeris: Silja Kessler
Lugu ilmus augustis 2024 ajakirjas Eesti Naine
Loe lisaks: Sotsiaalkindlustusamet otsib juurde 9 kriisihooldusperet
