Kasuema HIV-positiivsest lapsest: see pole tema süü, et ta sündis sellisena
Kati* on 30ndates vallaline raamatupidajaharidusega naine, kes töötab kindlustusfirmas kliendihaldurina. Bioloogilisi lapsi Katil pole, aga ometi sai ta paari aasta eest emaks. Nimelt kasvatab ta täna kahte poissi – üks neist teismeline, teine äsja beebieast välja kasvanud.
Mõlemad poisid on jõudnud Kati juurde läbi traagiliste lugude – vanem poiss kaotas mõned aastad tagasi oma ema raskele haigusele, noorema poisi vanemad ei suutnud narkootikumide tarvitamisest loobuda ega lapse eest hoolitseda.
Viie päevaga emaks
Praeguseks kaheaastane Aksel* sai oma päritoluperes elada vaevalt nädala, kui saabus politsei, kelle naabrid olid lärmaka peo tõttu välja kutsunud. Pidutsejate seast leiti beebi, kelle politsei otse lastehaiglasse viis. Aksel paigutati intensiivraviosakonda, sest ta oli oma niigi väiksest sünnikaalust kodus hooletuses elades kaotanud veel ligi kilo.
Katist sai Aksli ema viie päevaga – täpselt nii kaua läks aega sotsiaaltöötaja telefonikõnest kuni tulevase ema ja lapse haiglas kohtumiseni. See oli Kati soov saada hoolduspere emaks, ta oli läbinud vanemaid lapsendajaks või hoolduspereks ette valmistava PRIDE koolituse ning lapse saabumiseks vaimselt valmis, aga et kõik protsessi lõppfaasis nii ruttu käib, ei osanud ta ette näha.
Kati tunnistab, et alguses oli ta sooviks olnud alla 3-aastase lapse lapsendamine. PRIDE koolitusel sai ta aga teada, aastas lapsendatakse Eestis uude perre keskmiselt 20-30 last, mis tähendab, et lapsi, keda saab lapsendada, on vähe. Lapsendada soovivaid peresid on palju rohkem kui lapsi, keda saab lapsendada. Kati otsustas hakata hoopis hoolduspere vanemaks, mis tähendab, et ta pakub küll lapsele kodu ja armastust, aga lapse eestkostjaks ehk seaduslikuks esindajaks on kohalik omavalitsus.
Lisaks kuulis Kati koolitusel, et füüsiliselt ja vaimselt päris terveid lapsi, kellele uut peret otsitakse, on samuti vähe. Paljudel neist on mingi erivajadus, haigus või puue, kas vaimne või füüsiline traumakogemus. Asendushooldust ehk uut peret vajavad lapsed tulevad oma uue pere juurde n-ö seljakotiga, kus on nende emotsionaalne minevikupagas, mis vajab abi sorteerimisel.
Kati otsustas, et ta on valmis pakkuma kodu lapsele, kellel võib olla haigus, aga selline, mida saab kas ravida või ravimitega ohjata.
Esimene kohtumine
„Ma nägin Akslit esimene kord Tallinna lastehaiglas. Mäletan, et oli esimene koroonakevad ja haiglasse pääsemine oli karmide piirangute tõttu keeruline. Mul lubas peaarst tulla last vaatama tingimusel, et kui tulen, siis ka võtan lapse, või muidu pean jääma haiglasse. Viis päeva varem oli mulle helistanud sotsiaaltöötaja ja küsinud, kas soovin omale paarinädalast beebit, väikest poissi, kes on oma bioloogilisest perest eraldatud ja haiglas kosumas. Aga et sellel lapsel on HIV,” meenutab Kati. „Olin selle telefonikõne ajal parajasti tööl. Mu esimene reaktsioon oli kohe öelda „Jah!”, aga võtsin siiski korraks aega, et järele mõelda. Helistasin juba tunni aja pärast sotsiaaltöötajale tagasi ning teatasin, et ma kindlasti soovin seda beebit. Samal päeval ütlesin ka tööl ülemusele, et ma saan nüüd kohe vist lapse. Muuseas, olin kuu aega tagasi arenguvestlusel rääkinud, et tahan last.”
„Mäletan hästi oma esimest kohtumist Aksliga. Ma tundsin kohe oma lapse ära! Teisi intensiivis olevaid beebisid ma isegi ei vaadanud, läksin otsejoones tema voodikese juurde. Nii ma saingi emaks. Olime veel koos kümme päeva haiglas. Välja saime siis, kui ta oli juurde võtnud ja kaalus juba kolm kilo,” meenutab Kati.
„Haiglast lahkudes anti mulle lapse jaoks ravimid kaasa ja mul oli juba kokku lepitud aeg nakkuskliinikusse, et kohtuda lapse tulevase raviarstiga,” lisab ta.
Kiireks läks beebiriiete, -voodi, -vankri ja muu varustuse hankimisega. Laps tuli ju nii kiiresti. Õnneks tulid Kati sõbrannad ja ema appi ning lapsega koju saabudes oli kõik juba valmis pandud.
HIV+ on tavaline laps
„See pole tema süü, et ta sündis sellisena,” räägib Kati Aksli viirusest. „Kui tema ema oleks raseduse jooksul korralikult ravimeid võtnud, oleks laps sündinud tervena, aga kuna ema seda ei teinud, sündis Aksel HIV nakkusega.”
See tähendab, et Aksel peab nüüd kaks korda päevas täpselt iga 12 tunni tagant siirupisarnast ravimit võtma. „Vitamiine tuleb võtta,” ütleb Kati lapsele, sest Aksel ei saa veel aru, mida tähendab HIV. Kati kardab, et ka teised inimesed ei mõista, et tegelikult ei ole Aksel ohtlik. Seetõttu otsustas ta koos Aksli raviarstiga, et ei räägi viirusest lasteaias, sest tänu ravimitele on tegemist lapsega, kellel on viirus täiesti kontrolli all. Lapse kehavedelike ja verega kokkupuutel pole viiruse edasikandumine võimalik. Kuna HIV on Eestis endiselt stigmatiseeritud haigus, siis otsustas Kati, et lapse haigusest teavadki ainult Kati ema ja paar lähemat sõbrannat.
HI-viiruse diagnoos ei tähenda tänapäeval enam seda, mida see tähendas paar-kolmkümmend aastat tagasi. Kui siis kõlas see nagu surmaotsus, siis täna allub viirus suurepäraselt antiretroviirusravimitele ja viirusekandja võib kedagi ohustamata täisväärtuslikku elu elada.
„Tean, et kui Aksel võtab ravimeid, siis see viirus tema kehas ei ole aktiivne. Ta ei ole ei mulle üldse ohtlik, isegi kui ta mind hammustama peaks. Ma ei tahtnud rääkida suuremale ringile, sest kartsin, et sugulased ja tuttavad ei mõistaks, miks ma ei võtnud tervet last. Aga mu laps ongi ju terve! Kui ta võtab õigel ajal ravimeid, on ta täiesti terve. Sellise lapse kasvatamine ei erine tavalise lapse kasvatamisest, kui välja arvata see, et tal on vaja kaks korda päevas rohtu võtta,” räägib Kati.
Elu emana
Küsimusele, et kuidas elu nüüd tundub, vastab Kati naeratades, et tore on. „Mina olen nüüd ema,” rõõmustab ta.
Raske on aga naise jaoks olnud elada hirmuga, et võib-olla peab ta ühel päeval lapsega hüvasti jätma. Asendushooldusteenusega on nimelt nii, et kui lapse bioloogilised vanemad on taas suutelised last kasvatama, läheb laps tagasi oma sünniperre. Seda juhtub aga tegelikult harva. „Ma terve esimese aasta kartsin, et äkki otsustatakse Aksel ta päritoluperre tagasi anda,” tunnistab Kati, kes plaanib ühel päeval Akslile kõigest rääkida – nii tema bioloogilisest emast-isast kui ka kaasasündinud viirusest. Lihtsalt praegu on veel liiga vara.
Kati soovitab hakata hoolduspereks HIV+ diagnoosiga lastele. „Siin pole midagi karta, need on täiesti tavalised lapsed. Lihtsalt arvestage, et see viirus jääb. Vähemalt praegu on see nii. Ja arstiga on vaja regulaarselt suhelda,” ütleb ta ja rõõmustab, et tal on oma ema ja sõbrannade näol nii hea tiim, tänu kellele ta ei tunne ennast kunagi üksi.
Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkushaiguste arst Kersti Kink: HIV positiivne laps on teistele täiesti ohutu
„HI-viirus allub täielikult kontrollile, kui lapsele regulaarselt ravimeid anda. See ei ole tänapäeval sugugi enam kõige tõsisem haigus. HIV vastu on alates 1995. aastast olemas ravimid, mida on pidevalt 27 aasta jooksul täiustatud. Viiruse väljaravimiseni meditsiiniteadus veel jõudnud ei ole. HIV-positiivne laps, kelle viirus on alla määratava piiri, ei ole ta teistele ohtlik ja võib elada oma igapäevast elu nagu kõik teised lapsedki, piiranguid ei ole.
HI-viirus ei levi musitades, kallistades ega vannituba jagades. Tänu ravimitele on see viirus „kapis, mille uks on lukus”. Viirus võib organismis uuesti ringi liikuma hakata vaid juhul, kui ravimite võtmise järjepidevus katkeb.
HIV positiivsetest lastest kasvavad täiskasvanud, kes võivad luua oma pere ja saada terveid lapsi.
Eestis on teadaolevalt sündinud 57 HIV positiivset last. Eestis on kokku viirusega nakatunud 6000 HIV+ inimest.
Kui kasuvanemluse teema sind puudutab, uuri lisa veebilehelt www.hoolduspere.ee ja võta julgelt ühendust sotsiaalkindlustusameti spetsialistiga. Helistada võid ka asendushoolduse infonumbril 655 1666.
* Nimed muudetud
Intervjueeris: Silja Oja, sotsiaalkindlustusamet
Toimetas: Britt Ernewein, Ekspress Meedia
Lugu ilmus 19. märtsil 2022 ajakirjas Pere ja Kodu.
