Kasuvanemaks ATH-ga tüdrukule: „Mul ei tulnud pähegi mõtet öelda ei või uurida midagi lapse tausta kohta. Temast sai lihtsalt meie pere laps.“

Inna Klaosele pandi kunagi diagnoos, et ta ei saa lapsi. Nüüd on tal neid kolm, lisaks kahele pojale on ta võtnud kasvatada tähelepanu- ja aktiivsushäirega tüdrukukese.
Inna perekonnas on alati olnud kasulapsed. Näiteks on tema vanavanemate peredes kasvanud lapsi, kes pole sinna sündinud. „Seepärast ongi mul alati olnud arusaam, et nii peabki elus olema. Mulle tundub see normaalne ja loogiline, et kõik lapsed elavad kodus. Kui kõik inimesed nii mõtleks, siis ei oleks meil asenduskodusid vaja,“ selgitab Inna.
„Ema, isa ja vanaema andsid mulle arusaamise, mis on üldse perekond. Et pere on nagu kett, mis püsib terve, kuni kõik lülid üksteist hoiavad,“ mõtiskleb ta. „Minul ei õnnestunud sellist perekonda luua,“ tunnistab naine, aga sellest hiljem.
„Kui minust sai ema, andsin ma endale sõna, et teen oma tööd hästi. Otsustasin, et kasvatan kõigepealt oma bioloogilised lapsed suureks ja vaatan, et neist saaksid head inimesed. Mitte lihtsalt täiskasvanud, vaid inimesed, kellel on amet ja suur süda, kes on iseseisvad, targad ja ausad. Alles siis võin ma lubada endale asenduskodust last võtta. Sest vaata, kui mina ei tule oma lastega toime, siis ammugi ei saa ma hakkama asenduskodus kasvanud lapsega,“ selgitab Inna oma vaadet.
„Kui mu poisid olid saanud 18 ja 20, sain aru, et olen valmis – ma võin minna tulevaste kasuvanemate koolitusele. Ja läksingi,“ meenutab Inna teekonna algust, mis viis ta lõpuks tütrega kokku. Nüüdseks on ühest Inna pojast saanud arst, teisest eksperimentaal- ja rakenduspsühholoogia nooremteadur.
„Pärast PRIDE koolituse lõpetamist otsustasin, et minust saab hoolduspere ema. Lapsendada ma ei tahtnud, mõtlesin, et lapsendamine on neile, kes pole beebilõhna tundnud, kel pole imiku kaisus hoidmise kogemust ja kes pole kuulnud, kuidas laps ütleb esimest korda „emme“ või „issi“. Minu jaoks oli see kõik läbitud tee ja ma olin 43, kui kirjutasin avalduse, et tahan saada hoolduspere emaks. Lisasin, et laps võiks olla 5aastane või vanem,“ kirjeldab Inna esimesi samme.
„Helistasin pärast koolituse lõppu kohalikku omavalitsusse (siis oli meil riigis teine süsteem, tulevased kasuvanemad pidid ise omavalitsusi läbi helistama, et last leida), aga mulle öeldi, et neil vabu lapsi ei ole. Jäin mõtlema, et mida edasi teha, kuhu veel helistada, kui seesama lastekaitsespetsialist võttis mulle kõne tagasi ja tunnistas, et neil tegelikult on üks laps, aga et see olevat väga keeruline juhtum – 9kuune tugeva võõrutussündroomiga ja arengus maha jäänud beebi, kelle sõltlastest ema ja isaga on vaja hakata kohtuma ja suhtlema ning on võimalik, et laps läheb nende juurde tagasi. Ma ütlesin kohe „Jah!“, naeratab Inna, kes ei teadnud tol hetkel isegi seda, kas temast on saamas poisi või tüdruku kasuema. „See oli ju minu soov ja muu ei lugenud – mulle pakuti last ja ma võtsin ta vastu.“
Kui ilus ta on! Kas mina sobin talle?
Paari päeva pärast pidi toimuma esimene kohtumine beebiga. Inna jagas rõõmusõnumit isa, ema, poegade ja vennaga ning väikelaste turvakodusse sõidetigi terve perega. „See nägi välja nagu pulmarong. Kohale jõudes ja uksest sisse astudes sain aru, et lastekaitsja ja sotsiaaltöötaja on üllatunud, et meid nii palju on,“ muigab Inna. „Aga keegi ei öelnud midagi ja meid viidi ühte saali, kuhu toodi meiega kohtuma üks pisike, kiilakas, tatine, allergiast punetavate põskedega tüdrukuke. Mu esimene mõte oli, et issand, kui ilus ta on! Kas ma olen sellist beebit üldse väärt? Kas mina sobin talle?“ jagab Inna oma tundeid Emma Sofiat esimest korda sülle võttes. Kohe astus ligi ka Inna isa, kes hüüdis: „Kus minu lapselaps on? Anna ta siia!“ ja beebile: „Tere! Meie oleme nüüd sinu perekond.“
„Võib-olla ma olin naiivne, aga mul ei tulnud pähegi mõtet öelda ei või uurida midagi lapse tausta kohta. Temast sai lihtsalt meie pere laps,“ meenutab Inna, kes hakkas sellest päevast peale beebit koos poegadega turvakodus külastama.
Beebi aga vältis silmsidet, ei talunud puudutusi ega süles hoidmist. Et naine oli varem töötanud viis aastat autistidega, tekkis tal kahtlus, et äkki on tital autismispektri häire. „Ta oli laps, kes ei tahtnud mitte midagi. Ta ei tahtnud eriti süüa. Oli pidevalt haiglas. Ma jälgisin teda kolm nädalat, kuni sain aru, et see pole autism, vaid midagi muud. Hiljem sain aru, et see on sügav trauma. Ta oli ju oma emasse-isasse kiindunud ja nood külastasid teda igal hommikul, nii tugev oli nende vanemainstinkt. Beebi igatses oma vanemaid. Mina käisin igal õhtul pärast tööd ja tegin märkmeid, millega ma tulevikus sammhaaval tegelema pean hakkama.“
Enne beebi tulekut töötas Inna regionaalhaigla intensiivravi osakonnas sekretärina. Kui saabus teadmine, et kahe nädala pärast on Innal vaja lapsega koju jääda, oli Inna noorim poeg, toona 18aastane Valeri see, kes ütles emale: „Ära muretse, ma hakkan käima õhtukoolis ja päevasel ajal asendan sind töö juures.“ Ja ta tegigi seda, perekonna keti tugevuse kinnituseks. 2011. aasta jõulude ajal viis Inna Sofi koju.
Muusikaline imeravim
Kodus selgus, et laps on rahutu ja ärevil, ei naerata mitte kunagi, puudutused ei rahusta teda, sülle võtta polnud võimalik. „Peaaegu igal õhtul olid tal krambid. Öösiti ta ei maganud. Oli hästi, kui magas paar tundi järjest,“ meenutab Inna raskeid aegu.
Inna avastas imeravimi, milleks oli muusika. „Kui ma sain aru, et talle meeldis, kui ma laulan, siis ma lõpetasin temaga rääkimise ja hakkasingi temaga ainult lauldes suhtlema. Näiteks ütlesin talle lauldes: „Tule, lapsuke, siia.“ Terve esimese aasta laulsin ja mängisin talle muusikat – Beethovenit, Tšaikovskit, rahvalaule. Magamamineku lauluks oli meil alati vana Gruusia rahvalaul „Suliko“, hommikul laulsime aga „Kes aias, kes aias“ (mis tema jaoks tähendas „Lähme õue, lähme õue“). Läbi laulu ehitasime ema ja lapse sidet. Ja siis ühel hetkel ma märkasin, et ta lubas endal olla laps. Läks aasta, kuni ta kohanes ja hakkas tahtma minuga koos olla.
Sain lapse, aga kaotasin mehe
„Teisest abikaasast läksin lõpuks ikkagi lahku. See tähendab, tema lahkus meie juurest esimese aasta jooksul pärast Sofi tulekut. Arstid ei andnud meile mitte mingit garantiid, et Sofist tuleb terve laps, ja abikaasa ei pidanud vastu. Ta tahtis algul lapsest loobuda, siis aga läks reisile ja selleks ajaks, kui ta tagasi tuli, olin ka tema ülejäänud asjad kohvritesse pakkinud ja õue tõstnud. Ma ei lasknud teda enam sisse,“ meenutab Inna.
Inna ei jäänud pärast lahkuminekut beebiga üksi, vaid pojad elasid siis veel kodus ja Inna ema-isa käisid iga päev abiks. „Igaühel ei ole sellist peret toeks, aga siis saavad olla abiks sõbrad, PRIDE koolitusgrupi kaaslased või teised kogenud hoolduspered,“ soovitab Inna, kellest endast on saanud praeguseks PRIDE koolitaja ja kasuperede toetuseks loodud MTÜ Teadlik Lapsevanem juht.
Inna ja ta esimene abikaasa, poegade isa Paavel, on aga jäänud sõpradeks. Koguni nii lähedasteks sõpradeks, et Emma-Sofia (11) peab ennast ikkagi ka Paavli tütreks ja ka mehe ema suhtub Sofisse kui oma lapselapsesse. „Kuigi Paavlil on nüüdseks uus pere, oleme me kõik ikkagi üks suur perekond, kett püsib. Lihtsalt oma väikses peres olen mina korraga nii isa kui ka ema rollis,“ ütleb Inna.
Küsimusele, kas tal endal ei tekkinud tol esimesel aastal murdumise tunnet, vastab Inna kiiresti eitavalt: „Mitte kordagi! See on ime, et mul üldse on lapsed, sest mulle pandi kunagi diagnoos, et ma ei saagi lapsi. Ma sain, aga nad ei olnud alati terved. Mu vanemale pojale tehti kümne aasta jooksul kümme operatsiooni ja mu nooremal pojal jäi nelja-aastaselt korraks süda seisma,“ selgitab Inna, kuidas laste haigused on teda tugevaks muutnud.
„Raskused Sofiga ei heidutanud mind, sest mul oli eesmärk aidata tal terveks saada. Ma polnud üksi, mulle olid toeks Tallinna lastehaigla arstid, neuroloog Maili Rullinkov, psühhiaater Anne Kleinberg ja psühholoog Triinu Tänavsuu, kes aitasid mind ja Sofit esimesed viis aastat,“ on Inna tänulik.
Ameerika mäed
„Sofi on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) laps, kellega on väga huvitav elada,“ kirjeldab Inna ja lisab, et sai esimest korda hinge tõmmata, kui Sofi oli nelja-aastane.
„Elu Sofiga läheb vaikselt aina paremaks,“ leiab Inna. „Sofi bioloogiline vanus on 11, emotsionaalne vanus 5–6, sotsiaalsed oskused on 13–15aastase omad ja kognitiivsed 11–12aastase omad. See on kompott, millega on vaja elada,“ kirjeldab ta ja selgitab: „Tegemist on noore neiuga, kes käitub mõnikord nagu 5aastane, ja mina pean saama aru, et see on lihtsalt käitumine, mis läheb üle, ning pakkuma emotsionaalset ja psühholoogilist tuge. ATH-lastel on koolis raske, sest eakaaslased ei võta neid kergesti omaks, peetakse „titekaks“. Näiteks Sofi kipub kogu aeg rääkima või laulma, ta ei suuda pikalt vait olla.
Inna valis hoolega lapsele sobivat keskkonda ka kodust väljas – lasteaeda, huviringi ja kooli. „Leidsin lõpuks imelise Lepistiku lasteaia, kus töötavad Õpetajad suure algustähega. Ka nende Abilised on suure tähega. See lasteaed oli meile elupäästja,“ kiidab Inna. Ka kooli valis ta lapsele sellise, kus on tema hinnangul au sees inimlikud väärtused: Püha Johannese Kool. „Sofi ei suutnud algul keskenduda kauem kui viis minutit, aga selles koolis on õppetunnid korraldatud nii, et ta ei tunneks ennast kui teistmoodi laps. ATH-lapsed pannakse eraldi individuaalset tööd tegema – igal lapsel on oma ülesanne, mille täitmisele järgneb väike auhind,“ kirjeldab Inna.
Sofi kapijoonistus
Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laps vajab tunnustust
Rahuhetkele on eelnenud sellised olukorrad: Sofi valab köögis õli maha ning Inna libiseb selles ja kukub. Juba kallab Sofi õli sisse ka jahu. On hästi, kui see toimub ainult köögis. Inna kuuleb öösel müra, läheb elutuppa ja leiab sealt eest Sofi, kes on asetanud lauale tooli, roninud tooli otsa ja üritab sealt küünitades laelambi küljes kiikuda. Sellest ajast saati ei lähe Inna enam enne Sofit magama ega jäta teda kunagi üksi koju.
„ATH-lastel on elav fantaasia ja kui suunata seda näiteks kunsti, tulevad imelised asjad. Kui laps joonistab kapile või seinale, ära pahanda, vaid loo sellest koos temaga kunstiteos,“ soovitab Inna. „ATH-last tuleb kaitsta, et teised talle halvasti ei ütleks, ja ise teda palju tunnustada. Siis on loota, et ei tule käitumishäireid. Mina näiteks ütlesin Sofile, et ta on superinimene, väga andekas, ja et tema kapijoonistus on nagu koomiksiraamat,“ soovitab Inna.
Sofi joonistatud sugupuu
Armastus on tegu
Algul hooldusvanemana alustanud Inna on nüüdseks Sofi lapsendanud ja Sofi teab seda. Kuidas selgitada väiksele lapsele selliseid asju? „Vasta lapsele ausalt, kui ta ise küsib, kuidas ta siia ilma tuli,“ soovitab Inna.
„Kui ta kolmeaastane oli, näitasin talle Youtube’ist videoid, kus koeraema toidab kassipoegi või kus oravapojad joovad kassiema piima, ja selgitasin, et ka nii võib elus olla. Kui ma veel ta hoolduspere olin, siis kohtusime tihti tema sünnivanematega ja Sofi jaoks oli normaalne, et tal on kaks ema.
„Mul on olnud väga õnnelik elu, mul on nii vedanud! Mul on laps, kes keedab mulle suppi, kui ma palju töötama pean. Ja ma saan temaga raamatutest rääkida. Me loeme õhtuti tihti teineteisele luuletusi ette või kuulame koos muusikat. Ta on hästi musikaalne laps ja ma usun, et lisaks geenidele mängib siin rolli ka see, et me kuulasime varem palju muusikat koos ja laulsime,“ rõõmustab Inna.
Sofi tahab saada vanema venna eeskujul arstiks ja laulda, et inimesi aidata. „Eks elu näitab, kes temast saab. Praegu tegeleb ta iga päev iseseisvalt vähemalt kolm tundi kodus muusikaga. Lisaks käib ta kaks korda nädalas Nõmme muusikakoolis ja vokaalstuudios,“ toetab Inna Sofi unistust.
Sofi esitamas Demi Lovato lugu „Stone Cold”
„Ma ei ole näinud oma gruppides mitte ühtki hooldusperet, kes ei saaks hakkama. Kui sul on soov pühenduda ja keti toetus, siis sa saad hakkama,“ on Inna kindel. „Ei saa ainult alati kindel olla, et kõik läheb kohe hästi. Ole valmis täielikult lapsele pühenduma ning kasuta PRIDE koolituselt saadud oskusi ja meetodeid,“ soovitab ta. „Seda teekonda alustada pole mõtet vaid siis, kui võtad lapse oma ellu mingit tühimikku täitma,“ paneb ta inimestele südamele. „Armastus on kõige tähtsam. Kunagi lõpeb kõik niikuinii, aga armastus, mida me jagame, see ei lõpe mitte kunagi – seda annavad meie lapsed edasi. See ongi inimese elu mõte.“
Eesti asendus- ja perekodudes elab praegu 762 last. Hooldusvanematega elab 154 last, kes on laiali ligikaudu 120 peres. Eestis on lapse tulekuks valmis veel 38 ettevalmistuse saanud peret.
Kasuvanemluse kohta leiad rohkem infot: hoolduspere.ee
Autor: Silja Oja, Sotsiaalkindlustusamet
Lugu ilmus ajakirja Eesti Naine 2023. aasta juulinumbris