53aastaselt emaks. „Kahtlesin, kas minu vanuses üksikule naisele lapsi antakse.“
“Lapsed teevad mind palju aktiivsemaks, lapsed panevad elu käima,” rõõmustab Grete. Foto: Shutterstock
„Olin 40ndates, kui tajusin, et olen siin ilmas täiesti üksi. Vanemad olid surnud, õdesid-vendi mul pole. Polnud ka elukaaslast ega lapsi. Proovisin kunstlikku viljastamist, aga tulutult, kuni otsustasin lõpuks lapsendamise kasuks. Tahtsin kindlasti rohkem kui üht last ning et minu ja laste vanusevahe ei oleks liiga suur. Soovisin, et nad ei peaks üksi üles kasvama nagu mina,“ meenutab Grete, kes lapsena igatses väga õdesid-vendi.
Grete kahtles, kas tema vanuses üksikule naisele üldse lapsi antakse. „Mul oli hirm, et kes mind, üksikut inimest, ikka tahab!“ Õige pea selgus, et vanus pole laste kasvatamisel takistus.
Naisele selgitati, et peale lapsendamise võib ta hakata ka hoolduspere vanemaks, mis tähendab, et laps küll elab tema peres, aga seaduslik eestkostja on kohalik omavalitsus. Kuigi on olemas võimalus, et laps läheb sünniperre tagasi, juhtub seda harva ning hoolduspere vanemal võib õnnestuda laps lõpuks lapsendada. Nii läks ka Gretel.
„Olin 49, kui tegin pärast pikka kaalumist avalduse hoolduspere vanemaks hakata. Oleksin võinud varem avalduse sisse anda, see ei kohusta ju millekski. Ehk oleks mu kaks last siis varem minu juurde jõudnud, mitte pidanud nii kaua lastekodus ootama,“ ohkab naine, kes lükkas avalduse vormistamist õpingute ja töö tõttu edasi.
„PRIDE koolitusel rõhutati, et need lapsed, kes on pereootel, ei ole tavalised lapsed ja et süda peab selleks valmis olema. Kui olin koolituse läbinud, tutvustati mulle üht last, kes vajas uut peret. Kahjuks ei tekkinud meie vahel head kontakti, selle peale poleks saanud head suhet ehitada,“ meenutab naine.
Teismeline poeg
Praeguseks 14aastane Aksel tuli Grete juurde elama neli aastat tagasi. Enne seda kohtusid nad mõned kuud varem poisi kodulinnas lastekodus, kus tollal 10aastane Aksel oli sünnist saati elanud. „Aksli pere loobus täiesti tervest pojast paar päeva pärast sünnitust. Haiglas tekkisid poisil terviseprobleemid – olen kindel, et hülgamise tõttu. Lastekodu jäi ootama, et ehk viiakse Aksel koju tagasi. Nii aga ei läinud ja lõpuks loobusid vanemad oma vanemlikest õigustest,“ selgitab Grete, miks Akslile varem uut peret otsima ei hakatud.
Grete ja Aksli esimene kohtumine toimus ametnike juuresolekul. „Mäletan, et küsisin, kas ma võin tema sõbraks saada. Ja minust saigi tema sõber, mitu kuud sõitsin talle igal nädalavahetusel Eesti teise otsa külla. Üks kord käis ta ka minul külas. Jõuluks otsustas ta minu juurde kolida,“ jutustab Grete ja möönab, et uue keskkonnaga kohanemine ei olnud lapsele lihtne.
„Ta käis ju koolis ja sõbrad jäid maha. Ta ei osanud sõnagi eesti keelt, kuigi tunnistusel seisis „5“,“ ohkab Grete. Ka koolivahetus keset õppeaastat polnud kerge, aga tagantjärele tundub see naisele ainuõige samm. „Algul istusin koolitundides ta kõrval ja tõlkisin, võtsin selleks lausa töölt puhkuse. Hiljem leidsin talle klassi, kus olid koos vene ja eesti lapsed. Praegu käib ta juba eestikeelses klassis.“
„Olen talle alati rääkinud, et ta on eestlane, kellel on vene juured. Praegu tundub, et see sobib talle. Eks ta saab ise tulevikus otsustada, mis rahvusest ta on,“ mõtiskleb naine leebelt. Koduseks keeleks kujunes peres järk-järgult eesti keel. „Mu vene keel ei ole siiski nii hea ja ma ei tahtnud talle vene keelt valesti õpetada. Panen kodus eestikeelse raadio mängima, et oleks keelekeskkonda,“ jagab ta.
Kui laps ei taha kooli minna
Akslil ei läinud uues koolis algul hästi. Poiss ropendas, kakles ega saanud teiste lastega läbi. „Ka kodus tuli ropendamist ette, aga ta polnud kuri. Ta lihtsalt ei tahtnud kooli minna,“ meenutab Grete, kes sai õige pea aru, et Akslil on mõnikord parem olla temaga töö juures kaasas või kodus, mitte koolis.
„Esimesed neli kuud olid ikka täitsa põrgu! Kuni ma sain aru, et ma ei pea teda iga päev kooli sundima. Siis rahunesin ka ise, mõistsin, et see pole kõige tähtsam. Tal polnud koolis sõpru, aga tema oma dominantse iseloomuga tahtis tähelepanu keskpunktis olla. Ta on meil nagu Toots,“ muigab Grete.
Ükskord oli koolis terav vahejuhtum, mille tõttu ei lubatud Akslil nädal aega kooli minna. „Olime selle nädala kahekesi kodus ja õppisime järele. Polnud kahtlust, et ta on tegelikult tark poiss, pea tal võtab,“ meenutab Grete, kelle sõnul muutus Aksel kodus palju rahulikumaks.
„Olen riigiametnik ja mul ei olnud alati nii kerge töölt ära saada. Võtsin aeg-ajalt puhkust. Nüüd töötan peamiselt kodukontoris ja olen enamasti kodus, kui lapsed koolist tulevad,“ valgustab Grete oma pere- ja tööelu ja lisab, et nüüdseks on probleemid taandunud. „Rääkimine aitas,“ võtab ta õppetunni kokku. Aega läks poolteist aastat, kuni Aksel rahunes ja endale sõbrad leidis.
Ühel ööl rääkis Aksel läbi une midagi oma emast. Selle peale tuli Gretel mõte, et pojal võiks olla sünniema foto, ja selle nad ka lõpuks said. „Mulle meenus Akslit vaadates minu isa, kes oli juba üle 60, kui sai sõjas hukatud isa pildi. See pilt tegi ta väga õnnelikuks,“ meenutab Grete.
„Keskkonnavahetus on tüdrukule arendavalt mõjunud. Tal oli arenemiseks vaja tavaliste laste seltskonda.” Foto: Mark Bellinzon, Shutterstock
6aastane Anna
6aastane Anna on Grete peres olnud nüüdseks ühe aasta. Enne seda elas ta koos oma arengupuudega õega kolm aastat lastekodus. „Mulle räägiti enne temaga kohtumist, et ta ema on puudega ja et ka tüdruk ise ei ole arengus edeneja. Ja et teda prooviti juba ühte peresse paigutada, aga see ei õnnestunud. Kohtusin Annaga eelmise aasta suvel ühes Eesti kuurortlinnas, käisime koos söömas ja spaas ning meil klappis algusest peale,“ meenutab Grete.
Gretele oli PRIDE koolitusel räägitud, et ei ole hea mõte võtta ühele lapsele mõne aja pärast veel teine juurde, sest see löövat äsja saavutatud tasakaalu paigast ära. Aga Grete soovis väga teist last ja ka Aksel ootas kedagi, kellega koos jalgpalli mängida.
„Anna kippus mulle väga külla ja nii ma võtsingi ta vastu maakodus, kus me parajasti suvitasime. Annale kõik sobis ning ta tahtis hakata minu ja Aksliga koos elama,“ mäletab Grete. Lastekaitsespetsialistid aitasid Annale linnas kooli leida ja sügisel läkski Anna juba esimesse klassi.
„Keskkonnavahetus on tüdrukule arendavalt mõjunud. Tal oli arenemiseks vaja tavaliste laste seltskonda. Mulle öeldi, et ta on normintellektiga laps, kuid arengus maha jäänud. Et ilmselt ei hakka tal koolis kohe hästi minema. Mina arvan, et see enam ei kehti, temast tuleb kindlasti hakkama saav inimene,“ rõõmustab Grete Anna edusammude üle.
Ka Annal tekkisid käitumisprobleemid, aga pigem väikesed. 6aastane käitus algul nagu 3aastane, ei saanud riidesse ja kui miski ei meeldinud, viskas ennast selili põrandale ja siputas, mängis abitut. „Annaga ei olnud siiski nii keeruline kui Aksliga. Ta on lepliku loomuga rõõmus laps, kellel tekkis meie majas kohe ka sõbranna,“ tunnustab naine.
Aksel võttis Anna kenasti vastu. Jalgpallikaaslast Anna näol küll ei saabunud ja ühiseid mänge lastel pole, aga koos näiteks küpsetatakse. „Aksel sai õige pea aru, et Anna tõttu ei jää tema millestki ilma. Kumbki lastest saab minuga oma aja,“ selgitab Grete.
Pereks kasvamine võtab aega
Lapsed kutsuvad Gretet nimepidi. Aksel ütleb mõnikord Gretele „ema“, Anna veel mitte. Kui ükskord ütles Grete Akslit tutvustades „minu poiss“, siis Aksel küsis temalt hiljem: „Miks sa mind nii tutvustasid? Miks sa ei öelnud, et minu poeg?“ Gretel ongi õnnestunud Aksel lapsendada.
Annal on säilinud side bioloogilise emaga, nad suhtlevad ja aeg-ajalt kohtuvad. Emadepäeval joonistab Anna kaks kaarti – ühe oma sünniemale ja teise Gretele – ning see ei tundu tüdrukule sugugi imelik.
„Olen aru saanud, et hoolduspere staatus ei häiri suhet lapsega,“ tõdeb Grete ja lisab, et oluline on põhjalikult lapse lugu teada, et selgust saada, kas vajadus uue pere järele on ajutine või pikaajaline. „Näiteks minu tütre emal on puue ja see ei muutu, Anna jääb tõenäoliselt minu juurde kuni täiskasvanuks saamiseni,“ selgitab Grete.
Pereks kasvades peab olema kannatlik ja rahulikuks jääma, arvab Grete. Lastega hea kontakti saamise nipp on nendega mängimine. Alati ei saa kõigega ise hakkama ega peagi saama, tuleb hoopis abi küsida. Gretet on aidanud supervisioonirühm, Akslit psühholoog.
„Anna on meie peresse rõõmu ja elevust juurde toonud. Kui teda ei oleks, oleks mul vist igav, sest Aksel on juba nii suur ja mõistlik,“ on Grete väga rahul oma otsusega pakkuda kodu kahele lapsele. „Lapsed teevad mind palju aktiivsemaks, lapsed panevad elu käima,“ rõõmustab ta.
Tekst: Silja Oja, Sotsiaalkindlustusamet
Lugu ilmus ajakirja Eesti Naine jaanuarinumbris 2023
Hoolt vajavad lapsed
Eestis lapsendatakse aastas uude perre keskmiselt 20–30 last, mis tähendab, et lapsi, keda saab lapsendada, on vähe. Lapsendada soovijaid on aga palju rohkem. Samas eraldatakse aastas perekonnast keskmiselt 250 last, kes vajavad lühi- või pikaajalist hoolt.
Asendushoolduse mõisted
Lapsele parim arengu- ja kasvukeskkond on perekond. Millised võimalused on laste aitamiseks?
Asendushooldus – lapse eest hoolitsemine väljaspool sünniperet lühi- või pikaajaliselt. Asendushoolduse vorme on kolm: lapsendamine, eestkoste ja asendushooldusteenus. Viimane jaguneb omakorda kolmeks: perepõhine asendushooldusteenus hooldusperes ning asutusepõhine asendushooldusteenus perekodus ja asenduskodus.
Kasupere – üldine mõiste, mis kirjeldab perekonda, kus last kasvatatakse ja kuhu ei kuulu lapse sünnivanem ega sünnivanemaga abielus olev isik.
Lapsendamine – lapsendamise tulemusel tekivad lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse õigused ja kohustused nagu bioloogilises pereski. Lapsendajapere võtab endale eluaegse vastutuse, et hoolitseb lapse eest tingimusteta. Lapsendada saab ainult alaealist last, kelle vanemad on surnud või kelle vanematelt on hooldusõigus täielikult ära võetud või kelle vanemad on andnud nõusoleku lapsendamiseks.
Eestkostja – lapse seaduslik esindaja, kes on kohustatud hoolitsema lapse kasvatamise ja ülalpidamise eest. Eestkostjale kuulub nii lapse isikuhooldus- kui ka varahooldusõigus. Eestkoste määramine toimub kohtu kaudu. Eestkostjaks on tihti lapse sugulased, kuid selleks võib olla ka võõras pere või kohalik omavalitsus.
Hoolduspere – pere, kes kasvatab teistest vanematest sündinud last oma perekonnas kas lühi- või pikaajaliselt koostöös lapse seadusliku esindaja rolli täitva kohaliku omavalitsusega. Pere ei ole eestkostja ega last lapsendanud. Pere on ette valmistatud vastavat hooldust pakkuma ja peret toetatakse selles rahaliselt ja mitterahaliselt.
Asenduskodu ja perekodu – endise nimega lastekodu, lapse elukoht, kus tema eest hoolitsevad kas vahetustega tööl käivad kasvatajad (asenduskodu) või perevanemad (perekodu).
Rohkem teavet asendushoolduse ja kasuvanemluse kohta leiad hoolduspere.ee.
